Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Dodge Caliberid on kohal
Pärast esmakordset esitlemist eestlastele Motorexil saatis Dodge Caliberi autofännide foorumeid ja omavahelisi vestlusi paras vihakisa - koostekvaliteet ei kõlba kusagile, odav plast ja üldse vastik auto.
Ise jäin selle vihakisa taustal vaikselt oma proovisõitu ootama ja kartsin, et neil võib õigus olla, sest äkki tõepoolest on väliselt nii matšoliku olemisega Dodge seest ameerikaliku koostekvaliteediga, mis peaks tähendama, et silme ees terendava plastimere lahtistest avadest võib mootoriruumi näha.
Kartus hinges lähenesin ilusale mustale Caliberile, mis proovisõiduks mõeldud. Olenemata sellest, et tegu siiski väikese autoga, on disainer suutnud talle ilusad musklid ja justkui "Eest ära!" karjuva ninaosa joonistada. Autosse istudes vaatasin selle interjööri piinliku hoolega üle. Jah, armatuur on tõepoolest odavast plastist, kuid sellest saab aru ainult sellele koputades. Peale vaadates näeb ta tõeliselt asjalik ja isegi kena välja.
Meenutab natuke maasturi armatuuri, kuid see on väikestest autodest nii ehk naa natuke kõrgemas Caliberis arvatavasti taotluslik. Interjöörist leiab kahe istme vahelt käetoe, millest avaneb telefonihoidja. Ülimalt hea lahendus, sest ostjad ei pea mingeid tilulilusid kuskile kruvima hakkama. Valge põhjaga näidikud on eht chryslerliku ja soliidse välimusega.
Meeldiv on ka valgus, mis neile taha pandud, kuid rohelised, erinevat informatsiooni kuvavad näidikud tuletavad meelde väga vanu Ameerika autosid. Selle oleks võinud kuidagi muud moodi lahendada. Istumine ja autoga sõitmine on Dodge Caliberis vägagi mõnus, sest autos sees olles kipub meelest minema, et istud siiski väiksemat sorti masinas ja tegu pole maasturiga.
Viriseda tahaks sisu puhul rooli kallal, mille oleks võinud kas või nahaga katta ja selle materjal pole kõige mõnusam kinnihoidmiseks. Samas pole kehvast koostekvaliteedist haisugi - armatuuri nurgad ei vahi rõõmsalt taevasse ja ükski pragu pole suurem kui ettenähtud.
Proovisõiduautol oli kaheliitrine mootor. Peab ütlema, et sellega sõita on natuke imelik, sest nii matšoliku olemisega auto kapoti alt ootaks vähe vihasemat ja madalamahäälset urinat kui kaheliitrise pinin. Samas pean endale aru andma, et sellega püütakse ju Euroopa ostjat, kes tahab mõistliku hinnaga ka mõistlikku kütusekulu.