Eile nägin ma varemeid ja peegelklaasist pankasid

Eile nägin ma Eestimaad. Nägin Mercedeseid ja teeaukusid. Nägin varemeid ja peegelklaasist pankasid. Nägin heaolu ja viletsust.

Vist mitte kunagi viimase saja aasta jooksul pole meil lõhe infrastruktuuri armetuse ja erasektori jõukuse vahel olnud nii suur. Ka kaks Eestit pole kunagi teineteisest nii kaugel olnud. Oleme elanud iseseisvas Eestis juba 15 aastat. On imelik mõelda, et kuigi Eesti juba nii kaua on olnud iseseisev, autode arv siin kasvanud mitu korda, nende kvaliteet aga võrreldamatult, on enamikul riigimaanteedest ikka seesama tagasihoidliku kvaliteediga kate, mis pandi sinna keset stagnaaega. Suurem osa koolidest ja lasteaedadest kuulub samasse ajastusse, osa neist ootab remonti iseseisvusaja algusest peale. Mahajäetud ja lagunenud tootmishoonete ja elumajade hulk on vaata et sama suur kui mõned aastad pärast sõda ja mitmekümnekordne võrreldes sellega, kuhu sõjajärgse 15 aastaga jõudis Lääne-Euroopa.

Me elame keskeltläbi palju rikkamalt, kui sellel maal kunagi varem elatud on. Samal ajal mõtleme oma tulevikule ja hoolime sellest vähem kui kunagi varem. Tahame oma rikkust kohe ära kasutada ega hooli karvavõrdki tõsiasjast, et ka kõige suurem rikkus saab otsa, kui seda piisaval määral ei uuendata ega suurendata.

Sellises suhtumises on midagi pahaendelist, isegi ohtlikku, sest kui unustada asfaldiaugud ja varemed ning vaadata üksnes tulevikulootuse - teadmistepõhise majanduse suunas, pole me ka siin peale ilusate sõnade rääkimise raatsinud palju ette võtta. Oleme Euroopa punaste laternate seas.

Meil on vaimset potentsiaali, kuid me ei kasuta seda täiel määral, sest meil on vähe tasemel laboreid, jagub vähe raha uurimistöödeks. Veel vähem soovime me siin riskida. Meiega ollakse küll valmis koostööd tegema, aga meist pole pahatihti selliseid partnereid, kes võtaksid endale teistega võrdväärse vastutuse. Me suurendame küll investeeringuid arendustegevusse, ent tempos, mis lükkab kolme protsendi rajajoone ja koos sellega teadmistepõhise, vana Euroopaga sama rikka Eesti ähmasesse tulevikku.

Kuid Eestit vaadates ei tekita küsitavusi mitte niivõrd infrastruktuuri, vaid ühiskonna kui sotsiaalse süsteemi tervis. Meile see korda ei lähe, sest meid ei ole pannud muretsema, veel vähem tegutsema ei rahvuse kadu madala sündivuse ja ülemäärase alkoholipruukimise tõttu, ei ajude ja kuldsete käte väljavool ega ka see, et tervelt viiendik vähestest olemasolevatestki lastest elab toimetuleku piiril või allpool seda. Oleme hingelt nii kalestunud, et ei saa aru, et aastaid kestev tänavalastest ja prügikastirahvast, suurenevast alkoholismist ja narkomaaniast möödavaatamine on raske sotsiaalse haiguse sümptom.

Me ei tohi end rahustada väitega, et ebavõrdsust näitav GINI koefitsient on Eestis juba mitu aastat püsinud 0,36 juures ning et ebavõrdsus pole Euroopa suurim. See on aga suurim ebavõrdsus Euroopa Liidu uute liikmesriikide seas ning kuni poolteist korda suurem kui Euroopa stabiilsemais ja kõrgeima konkurentsivõimega riikides. Ka ei saa meid lohutada, et Ladina-Ameerikas on GINI tunduvalt kõrgem kui Eestis. See peaks olema hoopis hoiatuseks.

Ebavõrdsusest rääkides tuleb meeles pidada, et ebavõrdsust saab arvutada mitut moodi. Meil arvutatakse eeskätt töötasude ja riigieelarvest elanikele tehtud ülekannete jaotumise ebavõrdsust. Suured tulud (kasum, kinnisvaratehingutega teenitu) jäävad arvestusest välja. Aga inimeste suurim majanduslik ebavõrdsus on peidetud just siia.

Suur tulude ebavõrdsus ei oleks eriline mure, kui selle taga poleks suurt hulka töövõimelisi inimesi, kelle teenistus on nii väike, et inimese toimetuleku jaoks pole vahet, kas ta kuskil töötab või mitte. Kui madalad palgad olid meile alguses konkurentsieeliseks, siis tänaseks on olukord kardinaalselt muutunud. Meeldib meile või mitte, aga madalapalgalised kohad kaovad siitmailt üsna kiirelt. Esiteks kaob osa madalapalgalistest, kuid töö kõrge intensiivsusega töökohtadest lootusetus võitluses väga madalapalgaliste Aasia riikidega. Osa sellest tööjõust, kes oli siin valmis madalapalgalist tööd tegema, kaob rikastesse Euroopa riikidesse. See on tõsine väljakutse, sest ainuüksi Iirimaa vajab oma majanduse käigushoidmiseks igal aastal täiendavalt 40 000-50 000 töötavat immigranti ja on valmis maksma oma madalapalgalistele 1500 eurot ehk 23 500 krooni kuus.

Ent Eestis on ka teist liiki madalapalgalisi töökohti. Selliseid, kus me konkureerime mitte madalapalgalise Aasia tööjõuga, vaid kõrgelt tasustatud töökohtadega Euroopas. Selles konkurentsis allajäämine on meile tunduvalt saatuslikum, sest see tähendab ajude, meie tulevikuvõimaluste äravoolu.

Mida sellises olukorras teha? Vastus pole keeruline. Meil endil on vaja ehitada üles oma riik ja lõpetada unistamine, et seda võiksid teha teised. Aga see ei tähenda midagi muud kui piisavaid investeeringuid sotsiaalsesse ja füüsilisse infrastruktuuri. Meie praeguse jõukuse juures ei tohiks raha taha küll midagi seisma jääda. On vaja ainult pealehakkamist ja arusaamist, et seda kõike tuleb teha kiiresti, nagu tehti pärast sõda, sest kaotatud aega on tunduvalt raskem tagasi saada kui arukalt investeeritud raha.

Paraku tähendab see, et riigi ülesehitamiseks mineva raha osa me oma sisetoodangus sel ajal vähendada ei saa. Kuid see pole mingi õnnetus - praeguse majanduskasvu juures kipubki tarbimisnõudlus ja koos sellega ka tarbijahinnaindeks ülemääraselt kasvama.