Külli Meister: iga võimalus tuleb ära kasutada

Peale Reaalkooli lõpetamist läksin ma tippi keemiat õppima. Õppimine läks küll päris hästi, aga siis sattusin tuttava kaudu tööle ETVsse. Ja see hakkas nii meeldima, et otsustasin keemiaõpingutest loobuda.

Vahepeal proovisin veel minna Leningradi telerežiid õppima. Sinna oli aga üle 300 kandidaadi. Pääsesin küll 33 hulka, ent 30 hulka enam mitte. Tagantjärgi küll mõtlen, et jumal tänatud, sest vaevalt, et oleksin selle kooli seoses üleminekuaegadega lõpetanud. Siis aga sain ilusti Tartusse ajaloo erialale sisse ja seal ka lõpetasin.

Üldise intelligentsi mõttes on TÜ ajaloolase haridus väga hea ja annab silmaringile täiendust, kuigi muidugi on tolleaegne ajalookäsitlus tänaseks pea peale pöördunud.

2000. aastal aga läksin meie baltikumi juhi õhutusel ka Tartu Ülikooli magistrikraadi omandama. 2,5 aastat süstemaatilist majandusõpet andsid kinnitust sellele, mida ma olin teinud. Kraad polnudki nii tähtis, oluline oli enesetäiendamine.

Ajalooõpetaja tööd olen teinud ainult kaks nädalat, et saada ülikoolis praktika tehtud. Tookord oli keskkooli osas oli süsteem, kus õpilased käisid kaks korda kuus õpetajale vastamas. Nii oligi, et kogu klassist olid vaid pooled kohal, veetsid teisi tunde ette valmistades aega ja vaid kaks kirjutasid. Kirjutasid need, kelle vanematel olid kodus koopiamasinad, et teistelegi konspekte teha. Alguses mõtlesin, et minus on viga, aga selgus, et selline süsteem oli õpetajal, keda asendasin. Valmistasin hoolega tunde ette, aga leidsin, et see on ikka väga tänamatu töö.

Töötasin ETVs 11 aastat. See oli väga vahva aeg. Olin veel vaba ja vallaline ning mul polnud tollal vaja teistega arvestada. Töö televisioonis on aga piiramatu tööajaga, see tähendas palju komandeeringuid olles samas äärmiselt huvitav.

Olin alguses režissööri assistendiks teatri-ja muusikasaadetes, salvestasin ka telelavastusi. Hiljem tegutsesin režissööri ning toimetaja-saatejuhina. Olulisemad olid vast "Teateid tegelikkusest", siis monitori saade, aastajagu oli mul laupäeva hommikuti ka oma naiste sari ning sari "Pildikastis"

Kui algas üleminekuaeg kapitalismile, siis meenub, kuidas istusime Katrin Saksaga ühes toas, vaatasime üle laua teineteisele otsa ja tundsime, et see asi on ammendunud. Katrin võttis lehe lahti ja ütles, et kuule, lähme kooli, diplomaatide kooli. Ja nii ta läkski. Sattusime viimasel päeval vastuvõtukomisjoni, aga katsed läksid hästi. Ka see oli põnev aeg. Kokkupuutes diplomaatia ja poliitikaga leidsin siiski, et see pole minu jaoks. Suur sõna "diplomaatia" on suures osas täpne käsutäitmine, riikidevahelise musta pesu pesemine ja pahanduste silumine. Mulle kui loominguliselt töölt tulnule see sobinud. Pidi järgima ka palju ettekirjutusi. Otsustasin, et ei, kuskile Mosambiiki suursaadikuks ma siiski ei lähe, see töö pole päris minu jaoks. Silmaringi jaoks oli see aga hea võimalus võtta aeg maha, end täiendada ja mõelda, mida edasi teha.

Sattusin lühiajaliselt majandusministeeriumi riigiettevõtete erastamise osakonda. Majandusest ma enne justkui ei teadnud midagi, aga kui sellesse alasse sukeldusin, siis tundus see päris põnev, eks ka kunagine Reaalkooli taust andis kaasa.

Läbisin ka mitmed marketingialased koolitused. Läbi kursuste otsis mind üles autofirma AS Baltmotors, kes tänaseks enam ei tegutse, aga tollal oli üsna hea mainega. Läksin sinna marketingijuhiks ja tegin seda tööd 2 aastat. See andis hea kogemuse turundusmaailmast. Seejärel aga pakuti töökohta Modo Paperi müügi-ja marketingidirektorina.

Paberiärist ei teadnud ma tookord mitte midagi. Kui olin esimest päeva tööl, mõtlesin, et kuidas ma küll hakkama saan. Ka müügi pool oli mulle võõras maailm. Lisaks pidin koordineerima lao tegevust, logistikat, sisseoste. Esimesed nädalad ja kuud läksid ikka kella kümneni. Kodus mees küsis, et kuule, kas sul on seda jama ikka vaja, oled sa ikka õiges kohas? Aga saarlase ja mulgi segu nagu ma olen, mõtlesin, et nii kergelt ikka alla ei anna. Et kui mind just lahti ei lasta, siis ise ära ei tule. Pean tänama tollaegseid kolleege, kes mind väga palju aitasid.

Kui tehti ettepanek võtta vastu tegevjuhi koht, siis käisin alguses kolm nädalat, pea laiali, ja mõtlesin, mida teha: kas ikka võtta seda vastutust, kas ikka saan hakkama? Dialoog iseendaga käis väga pikalt. Aga mind julgustati ja lubati toetada. Seegi on üks põhjus, miks ma selle koha vastu võtsin.

Ilmselt ka iseloomus siiski on need jooned olemas, et olen hakkama saanud, elu on juhuseid kätte mänginud. Aga ma ei arva, et elu lõpuni pean olema just direktor, et just see on mu elu unistus. Pigem on tähtis, et töö on huvitav, et inimesed on toredad ja tulemus hea. On vaja, et saaks tulemust juhtida, oma võimeid realiseerida.

Meil on omanikud 10 aasta jooksul mitu korda vahetunud. Viimane ühinemine, kus Soome kontsern ostis Rootsi kontserni ära, oli siiski kõige keerulisem. Meie majandustulemused olid paremad ja seetõttu otsustasid omanikud, et Modo Paperi omanikud võtavad üle ostja firma.

Esimesel oktoobril otsustati, et esimeseks novembriks peab olema meeskond koos. Töö inimestega on alati kõige keerulisem, on kõige valusam, kui tuleb kedagi lahti lasta või koondada. Olime küll valmistunud ja püüdsime kõike teha klassikalistest reeglitest lähtudes ja nii ausalt kui võimalik, et kes on parem spetsialist, see saab koha. Tagantjärgi mõeldes tegime siiski ka mõned vead olles väga teoorias kinni. Oleksime pidanud arvestama rohkem ka senist töökogemust või lojaalsust, mitte niivõrd arvutioskust. Natuke tegime mõnele inimesele haiget, õnneks on nad tänaseks meile andestanud ja olnud nõus ka tagasi tulema. Juhtus, et inimene, kes valiti, ütles kuu aja pärast, et ta siiski lahkub. Palusime tagasi inimese, kes väikese näitaja pärast jäi alguses teiseks ja nad olid nõus tagasi tulema. Ka praegu on meil tööl mõned inimesed, kes on kunagi ära läinud ja siis tagasi tulnud. Nad on firmale vast lojaalsemad kui kunagi varem.

Tegelen ka personali valikuga ise Tegelikult inimesed selles valdkonnas eriti palju ei liigu, sest see on väga huvitav eriala. Arvan, et on hästi tähtis, et inimene tuleks hommikul tööle hea meelega. Et ta ei mõtleks, nina norgus, et oi, ma pean jälle sinna minema. Kui inimene hea meelega töötab, tuleb ka hea tulemus. Olen olnud meeskonnatöötaja, ma ei usu autokraatsesse juhtimisse. Kui pole häid inimesi ja spetsialiste, et tee ise midagi ära.

Tuleb vaadata, kuivõrd õppimisvõimeline, avatud ja kollektiivi sobiv inimene on, kas ta on valmis uuteks väljakutseteks, on ta arenev, kui antakse võimalus õppida. Ka kogemused on loomulikult tähtsad, aga ega turult naljalt selliseid spetsialiste ei leia, kes paberi müügist midagi teaksid. Me ei ole ka konkurendi juurest üle ostmise teele läinud, me ise ei taha, et meie inimesed läheksid konkurendi juurde ja ei taha ka ise seda teha.

Mulle on oluline, et inimene oleks õppimis-ja adapteerumisvõimeline.

Vahel ikka vihastan, ei usu, et on inimest, kes kunagi ei vihasta. Aga tööalaselt ma ei mäleta, et oleksin end kellegi peale välja elanud või häält tõstnud. Ma ikka valitsen ennast: esimese raksuga panen lihtsalt suu kinni ja mõtlen, kuidas see jama ära seedida. Aga eks siis näost on näha, et olen vihane.

Eriti vihastab mind lollus, kui ikka aps on tehtud lauslollusest. Vihastab ka pahatahtlikkus ja salakavalus, tahtlik halva tegemine kellegile omakasu eesmärgil. Ja ülekohus muidugi. Õiglustunne on minu jaoks väga oluline.

Ilusasti mahub ära. Usun, et ka mujal ettevõtetes ei soosita enam väga palju ületunde. See oli 10 aasta tagune tööstiil, kus õpiti uut ärikultuuri ja tehti väga palju ületunde. Muidugi, mul on väga palju tööreise ja kui mul on Kopenhaagenis nõupidamine, stardin nii vara, et kaheksaks kohale jõuda ja tagasi olen alles õhtul kümne ajal. Need reisid on küll väsitavad. Kohapeal saab aga kaheksa tunniga üldjuhul hakkama. Peab saama.

Mitmekülgsus, reisimine, töötasu. Tegelikult ka keerulisus. Meil on siiski üle 2000 artikli erinevaid pabereid, kogu aeg on vaja kursis olla, et mis kus ja kuidas. Ja see tähendab, et ei saa maha käia.

Oluline on ka keeltekasutus, sest mul on pidevalt kolm töökeelt: inglise vene ja eesti keel, lisaks läheb päris tihti vaja soome keelt.

Ma pole mingi feminist. Ma ei liigitaks juhte nais-ja meesjuhtideks, oluline on see, mis paruka all on. Eks loodus on andnud naistele ja meestele erinevad mõttemaailmad, erinevad viisid asju korraldada, aga see ei tähenda, et ühe või teise tulemus oleks seetõttu parem. Mehed on ehk riskialtimad, naised alalhoidlikumad ja parema vaistuga. Nad kasutavad ühe asja saavutamiseks erinevaid teid.

Ma julgustaks haritud naisi, et ärge kartke võimalusi ära kasutada, kui elu pakub võimaluse juhtida või areneda. Saab küll hakkama, kui mõelda positiivselt. Kui tahta hakkama saada, siis saab, meis on kõik olemas, et hästi elada, peame lihtsalt sisemised ressursid ära kasutama. Kõik on ikka mõtlemises kinni. Kui kukud, siis tõuse püsti ja mine edasi. Alla ei tohi anda, see on tähtis.

Kui 20 aastat tagasi oleks mulle keegi öelnud, et minust saab firma juht ja et ma saan magistrikraadi ärijuhtimises, siis oleksin kõva häälega naerma hakanud, ent inimeses on igasuguseid peidetud ressursse.

Viimasel ajal on mu vaba aja neelanud maakodu. Oleme seal teinud palju ümberehitusi ja hoolega renoveerinud.

Eelmise aasta varasuvel avastasin enda jaoks ka golfi, see hakkas väga meeldima. Sel aastal pole küll veel golfikeppi kätte saanud, sest nädalavahetused on kulunud maal. Olen püüdnud jõudumööda kaasa lüüa ka ettevõtlike naiste organisatsioonis. Olen küll viimasel ajal olnud passiivne kaasalööja, sest olen palju ära, aga toredatele üritustele olen ikka katsunud minna.

Ja muidugi - mingi aja tahad olla ka omaette, lugeda head raamatut, minna teatrisse või kontserdile. Õnneks on ka lapsed juba suured, nõnda saab endale rohkem seda vähest vaba aega pühendada.

Mul on ka tore seltskond, kellega käime igal aastal telkide ja autodega matkamas. Oleme Eesti risti-põiki läbi sõitnud, mullu käisime ka näiteks Lätis.

Just üks päev arutasime lastega, et mul on tegelikult väga huvitav elukäik olnud, et on, mida lapselastele kunagi rääkida. Pere on mõistev olnud, ei ole olnud mingeid suuremaid probleeme. Ei ole küll töö pärast asjad tegemata jäänud ega lapsed hooletusse või kodu koristamata. Mul on olnud head lapsed, kes on aidanud ja toetanud minu karjääri, muidu poleks vast saanud niisugust tööd teha.

Olen vast suutnud oma rolle kristlikult jagada, et pole olnud puudusi ei kodus ega tööl ja on elatud ka seltsielu. Peab lihtsalt endale selgeks tegema, mis on tähtis ja mis on vähem tähtis, leidma aega ka endale, rääkimata sellest, et lastele on vaja alati aega leida.

Arvan, et kes teeb, see jõuab. Kui tead, et on vaja palju teha, siis sa ka jõuad teha.

Oleme Külliga koos läbi käinud tulest ja veest juba Tallinna Reaalkooli aegadest alates. Arvan, et just sellest koolist sai Külli hea põhja oma edaspidisele haridusteele. Tugev loogiline mõtlemine, hea analüüsivõime, tahtejõud ja järjekindlus on Küllit alati saatnud. Kui siia lisada ambitsioonikus ja võime muudatustega kaasas käia, õigemini neid juhtida, siis saamegi eduka juhi portree.

Ja ambitsioonikusest Küllil puudu ei jää - suunduda ETV vabameelsest, kui mitte öelda kergelt boheemlaslikust seltskonnast Diplomaatide Kooli ja sealt edasi otse suurde ärisse. Külli ühendas Modo Paperi ja Amerpapi, kirjutas oma ärijuhtimise magistritöö muudatuste juhtimisest - kõik see toimus üheaegselt, mängleva kergusega, ilma ühegi puudujäägita. Pean lisama, et Külli tohutu töötahe ja järjekindlus innustasid mindki magistriõpingute ajal. Tegelikult on see tõeline tase, mida Külli küll ise on pidanud täiesti endastmõistetavaks, sest naisjuhid teevadki edukalt paljusid asju korraga.

Ja nagu nimigi ütleb, Külli Meister, siis meister on ta tõesti ja igas vallas, kes ei jäta alustatut kunagi pooleli, on nõudlik enese ja teiste suhtes, oskab ennast maksma panna ja saavutada püstitatud eesmärgid.