Riiklikku kohut võib asendada valdkondlik asjatundjate vahekohus

Asjatundjatest kokku pandud vahekohtu otsus on sama siduv kui riikliku kohtu otsus, kuid tuleb oluliselt kiiremini.

Sellest aastast kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik annab võimaluse lahendada varalistest vaidlustest tõusetunud erimeelsused vahekohtus. See on sõltumatu, poolte kokkuleppel moodustatav, riiklikule kohtule alternatiivne vaidlusi lahendav organ.

Vahekohus moodustatakse vaid konkreetse vaidluse lahendamiseks, mistõttu peaks vahekohus tegema otsuse oluliselt kiiremini kui riiklik kohus. Vahekohtu otsust ei ole sisuliselt võimalik edasi kaevata. Kuna vahekohtunik ei pea olema jurist, võivad näiteks ehitusest tõusetunud vaidluse lahendada ehitajad, põllundusest põllumehed jms. Initsiatiiv vahekohtu loomiseks võib tulla ka hoopis tarbijalt või kliendilt.

Seadus ei tee vahekohtuniku isiku suhtes muid täpsustusi, kui et vahekohtunik peab olema teovõimeline - st vähemalt 18 aastat vana. Siiski oleks ilmselt otstarbekas, kui vahekohtunike hulgas oleks mõni jurist ning enamasti lahendavadki vaidlusi ka vahekohtutes siiski juristid. Praktiline vajadus juristi kaasamiseks tuleneb asjaolust, et vahekohtu otsuse täitmiseks kohtutäituri kaudu peab riiklik kohus vahekohtu otsust tunnustama. Teatud juhtudel, eelkõige menetlusnõuete rikkumise korral võib kohus jätta vahekohtuotsuse tunnustamata või selle tühistada. Vahekohtus ei saa üldse lahendada teatud üürisuhetest ning töölepingu lõpetamisest tulenevat vaidlust.

Lisaks vahekohtuotsuse tunnustamisele on riiklikul kohtul vahekohtumenetluses veel mõningaid abistavaid funktsioone. Näiteks teatud juhtudel vahekohtuniku nimetamisel ja hagi tagamisel.

Vaidluse lahendamiseks vahekohtus peavad pooled sõlmima kirjaliku kokkuleppe. Kokkuleppes vahekohtu kohta tuleks määrata menetluse kord, kohaldatav seadus ja menetluse keel. Piisab ka kokkuleppest, et vaidlus lahendatakse õigluse põhimõttel.

Vahekohtunike arvu määramine on poolte otsustada. Kui pooled arvus kokku ei lepi, lahendab asja kolm vahekohtunikku. Kuna seadus on kantud eesmärgist tagada nõrgema poole kaitse, siis on juhul, kui ühel poolel oleks vahekohtuniku nimetamisel väiksem mõjuõigus kui teisel, võimalik taotleda vahekohtuniku nimetamist riikliku kohtu poolt. Vahekohtunikuks nimetamisega peab vahekohtunikukandidaat kirjalikult nõustuma.

Menetlus vahekohtus sarnaneb põhimõtteliselt menetlusele riiklikus kohtus. Hageja esitab hagi ning see tuleb kostjale kätte toimetada. Seejärel teatab kostja vastuses hagile, mida ta hageja nõudest arvab. Vahekohus uurib tõendeid, milleks võivad olla dokumendid, tunnistaja ütlused või eksperdiarvamus.

Vahekohtumenetlus lõpeb kirjaliku otsusega. Otsus võib olla sisuline, st otsustatakse, kellel vaidlevatest pooltest on õigus. Samuti tehakse otsus, kui pooled sõlmivad kompromissi või hageja võtab hagi tagasi. Vahekohtu otsus jõustub tegemise päeval ning on poolte suhtes samasuguse toimega nagu jõustunud kohtuotsus.

Pärast vahekohtu otsust riiklik kohus nõuet menetlusse ei võta, välja arvatud juhul, kui hagis vaidlustatakse vahekohtukokkuleppe kehtivus.

Vahekohtunike hulgas tasakaalu saavutamine on sama raske kui mistahes muu kokkuleppe sõlmimine.

Kui pidada silmas, et kõige sagedasem juhtum on kolmeliikmeline vahekohus, kus kumbki pooltest nimetab ühe vahekohtuniku (ilmselt sellise keda ta usaldab) ning need omakorda lepivad kokku kolmanda vahekohtuniku isikus, kes on vahekohtu eesistuja, peaks vahekohtunike kolleegium olema vaidlevate poole suhtes üsnagi objektiivne.

Kuna vahekohtu liikmete hulgas on ka poole enda nimetatud vahekohtunik, siis peaks tema osalusel tehtud otsus olema poole jaoks aktsepteeritav. Vahekohtu otsusega mittenõustumine tähendab sisuliselt ka iseenda otsusega mittenõustumist.

Autor: Taivo Ruus