Tänapäeva pinnapealsete suhete maailm kurnab liigselt

Usun, et enamik inimesi peab suhteid oluliseks. Ometi elame pinnapealsete suhete ühiskonnas.

Pidevalt kättesaadav olemiseks on loodud tohutult palju tehnoloogilisi lahendusi. Samas pole sellest paranenud suhete kvaliteet ja aina kurdetakse, et suhtlemiseks napib aega.

Juhid ütlevad, et pärast tööpäeva ei jaksa enam mõeldagi, rääkimata suhtlemisest. Suhted aga nõuavad aega ja tähelepanu. Kättesaadavus ja kvaliteet ei pruugi olla samad.

Vajame me siis üldse kvaliteetseid suhteid? Võib öelda, et meie ümber on tohutult palju pinnapealseid suhteid. Kahtlemata on äris vaja ka põgusaid suhteid hoida. Aga ka muud suhted vajavad hoidmist - millal ja kuidas neid siis hoida? Aega jääb pidevalt puudu.

Kas järgnev kirjeldus tundub tuttav? "Mu elu on lõputu kiirustamine, aga see-eest ma ka jõuan palju. Inimesed minu ümber imestavad: kuidas sa küll jõuad? Lõputud koosolekud, -telefonikõned, -paberitöö, -kokkusaamised, laps lasteaiast-koolist-trennist, kolleegi-sõbra-väga tähtsa inimese sünnipäev...

Ma pigistan end tühjaks, kukun kurnatult voodisse ja tõusen hommikul, et teha jälle sedasama. Minu jõudlus on muljetavaldav. Ja ometigi ma tunnen, et peaksin ennast neljaks või kaheksaks tõmbama!"

Tundub, et suhete hoidmisel on teine pool muutunud justkui objektiks, millega tuleb midagi n-ö ära toimetada. Me teame, et kui me teatud suhteid hoiame, saame selle tulemus omakorda midagi väärtuslikku vastu.

Suhted võivad olla ärakasutavad või vastastikku kasulikud nii ratsionaalses kui ka emotsionaalses mõttes.

Ärakasutavates suhetes võib üks pool tunda võidurõõmu oma "tarkusest" suhted enda kasuks tööle panna.

Siiski hinnatakse suhete ärakasutamist tänases ärimaailmas võib-olla veidi üle. Me ei pruugi märgatagi, kuidas pinnapealne tormamine ja sügavamal teistest mittehoolimine võtab meilt ka midagi ära.

Pinnapealsed suhted ei rahulda inimese sisemisi vajadusi ja nendega harjunud inimene ei ole teatud aja pärast võimeline sügavamateks suheteks - siiraks avatuseks, tõeliseks hoolimiseks, tähelepanelikkuseks, haavatavuseks. Samas vajab igaüks seda kõike, et lihtsalt ja siiralt õnnelik olla. Usaldust ja lojaalsust.

Igal asjal on oma hind. Me võime võita suhete kaudu palju ja me võime ka palju kaotada. Kõik kaotused ei paista ainult kohe välja. Öeldakse, et seal, kus on su vara, seal on ka su süda. Lisaks materiaalsele varale on üha väärtuslikumad ka aeg ja tähelepanu. Ning nendega on üha kitsam.

Tähtis on mitte aega juurde leida, vaid luua selgus. Olulised küsimused on: missuguseid suhteid on vaja hoida, kuidas ja miks? Muidu võime keereldes ja pööreldes tunda end ühel hetkel täiesti tühjana.

Hea, kui siis on veel võimalik teha mingeid muudatusi. Vahel on need hetked aga väga kasulikud just seepärast, et sunnivad meid mõtlema: miks ma ikkagi seda või teist üldse teen? Ja sellest on kasu!

Kust aga leida aega mõtisklemiseks ja eneses selguse loomiseks?

Selleks peab võtma aega, et oma elu ja suhete üle juurelda. Platon on öelnud, et elu, mille üle pole juureldud, ei ole elamist väärt. Me keerleme sageli nagu vurrkannid oma kohustuste pöörises ja meil on igatsus, et ükskord, kui kõik need kohustuslikud asjad tehtud on, siis ma... Seda aega ei pruugigi tulla, kui me seda endale ei võta. Me isegi harjume sellega niivõrd ära, et taoline pöörlemine ja keerlemine muutub meile hädavajalikuks. Me oleme õppinud selles olema ja see on muutunud sõltuvuseks.

Rahulikuma elutempoga kaasnevad mõtted võivad tunduda ebamugavad ja selline juurdlemine näida ülearune. Teine võimalus on, et saame aru ja tahame, kuid ei suuda oma harjumusi muuta.

Pöördume tagasi mugava "tõhusa" tegutsemise juurde. Kui me aga sügavalt enda sisse vaatame, ei pruugi me sugugi õnnelikud olla.

"Meie ees seisvaid suuri probleeme ei ole võimalik lahendada samalt mõtlemise tasandilt, millel olime siis, kui need probleemid tekitasime," on öelnud Albert Einstein.

Kui tahame pikemalt töötavaid lahendusi ja hetkeolukord meid enam ei rahulda, siis peame muutma eelkõige enda mõtlemist ja suhtumist.

Aega, mida me nii hädasti vajame, on ikka 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas. Huvitav on see, et aega võib samas vaadelda täiesti erinevatest paradigmadest lähtuvalt.

Meie elurütmi dikteerib kell. Kulutatud aega võrdleme tihti enese ootustega oma toimetulekule või teiste ootustega, et ma teeksin kindla aja jooksul teatud asju.

Vahel peab kogema erinevaid kriise ja hingelist kitsikust, et saada sügavam arusaam millestki, mis on tõeliselt väärtuslik.

Samas on maailmas rida kultuure, kus aega vaadeldakse "õige aja" või "hästi veedetud" aja väärtustamisest lähtudes. Ei küsita, kui palju te aega kulutasite, vaid missugune oli selle aja kvaliteet või väärtus.

Ajakorraldus on iseenesest ohjamise, mitte juhtimise vaatenurk. Meie tegutsemine saab alguse meie mõtetest. Kui me enam mõelda ei jõua, lülitame sisse autopiloodi ja teeme asju järjest. Tegelikult on see kohutavalt väsitav.

Ennekõike tuleb küsida: "Kas ma teen õigeid asju?" ja alles seejärel "Kas ma teen ka õigesti?"

Minu ajaplaneerimise vahendi esimesel lehel seisab meenutuseks Stephen Covey'lt pärit mõte: "Kui sa tahad oma elus midagi tõeliselt muuta, siis on see sageli mitte distsipliini, vaid selguse küsimus."

Sa pole võib-olla võtnud aega, et selgitada enesele, mis on sinu jaoks kõige sügavamad väärtused, mis on see motivatsioon, millest sa iga päev veendunult lähtuda võiksid.

Mõtle sagedamini, kes on need inimesed sinu ümber, kes sõltuvad sinust ja kuidas sina nendest sõltud?

Missuguseid suhteid sa nendega soovid? Missugusena sa tahaksid, et nad sind tunneksid, mäletaksid - nii töö- kui isiklikus elus, sõprade seas?

Tasub aeg maha võtta ja mõelda: kas sind ümbritsevad suhted on igas mõttes väärtuslikud, mitte manipulatiivsed? Pead sa endas midagi muutma - veendumustes, tegutsemises? Või aitama midagi mõista teistel, kel on sinu suhtes valesid ootusi?

Suvi on praktiliselt kätte jõudnud ja paljudel sellega seoses ka puhkused tulemas. See võib olla hea võimalus elu ja suhete üle mõtisklemiseks aega võtta!

Autor: Hille Luht