Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Niisiis, oled pihuarvuti omanik
Mullikile krabisedes ja käed erutusest värisemas hoiad oma pihuarvutist sõpra esimest korda peos. Tundub, nagu oleks ta mobiiltelefonist natuke raskem ja jõuad juba veidi murelikuks muutuda. Mure murdub aga kohe, kui ta käima paned ja mõnusalt suur ekraan enda võimalustest teada annab.
Ja võimalusi on palju: e-post, kontaktid, kalender, ülesanded, märkmed, fotoaparaat, SMS, telefon, MMS ja interneti järjehoidjad. Kindlasti ei ole see nimekiri veel piir - funktsionaalsust jagub küll ja küll.
Kalendri ja kontaktide sünkroniseerimine informatsiooniga suures arvutis on imelihtne. Niks-naks on ka see tehtud - ühtäkki avastad, et kogu informatsioon, mida oluliseks pead, on kopeeritud pihuarvutisse. Ohkad.
Statistiliselt unustatakse Chicago taksodesse poole aasta jooksul 21 460 pihuarvutit (85 619 mobiiltelefoni). Takso on sülearvutite, pihuarvutite ja mobiiltelefonide vaieldamatu must auk number üks. See ei tähenda, et seadme kadumine oleks ainuke risk, mis personaalse andmekandjaga seotud.
Ma kaotasin seadme ära, aga kuna sünkroniseerisin ta oma lauaarvutiga, siis kogu vajalik informatsioon on seal alles.
Aga oot, oot - oma e-kirju sünkroniseerisin GPRSi kasutades, mis tähendab, et ma pean oma e-posti parooli ära vahetama, aga märkmetes on mul ümber trükitud internetipanga koodikaart ja bensiinikaardi PIN-kood.
Põse paneb õhetama e-kirjavahetus sõbraga, mis ka pihuarvutisse ununes.
Teine risk, mis on igasuguse kaasaskantava sõbraga seotud, on tahtlik vargus, mis esmapilgul võib tunduda kaotusena, aga tagajärjed irvitava vargaga ei piirdu.
Kolmas risk on seadme mitteautoriseeritud kasutamine. Sõber, tuttav või võõras võtab seadme ning kopeerib sealt kogu informatsiooni nii, et antud toimingust jälgegi jääks.
Autor: Ronnie Jaanhold