Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tarnetingimused tekitavad sageli küsimusi
Tänapäeval ei ole tarnetingimused konteinerite mereveos lõplikult standardiseeritud ja ookeaniliinid kasutavad erinevatel suundadel erinevaid tingimusi ja nende kirjeldamise viise.
Mõnikord tekitab see raskusi arusaamisel, kes, kui palju ja mille eest maksab. Kõige rohkem tekitavad küsimusi võõrkeelsed lühendid, mida liinid tavaliselt lahti ei seleta. Samuti võib tekkida raskusi Incoterms 2000st arusaamisega.
Incoterms 2000 ei reguleeri vedaja või ekspedeerija kohustusi. Väga tihti kasutavad importijad ja eksportijad Incoterms 2000t kui vedu reguleerivat dokumendireeglistikku. Tegelikult on see tüüpiliste ostu-müügitehingute kogum, kus on olemas reeglistik, mis sisaldab riskide ning kulude jaotust müüja ja ostja vahel.
Näiteks FOB (free on board ehk kaup on laaditud laevatekile) tingimuste puhul vastutab ja maksab kauba müüja konteineri täitmise eest, ekspordi tollivormistuse eest ja kohalike kulude eest. Tema kohustused lõpevad, kui konteiner on laeva peal. Kauba ostja aga maksab veo eest terminalist terminalini, samuti kohalike kulude eest ja impordi tollivormistamise eest.
Suurem osa tänapäeva konteinervedusid Kaug-Idast toimub Incoterms 2000 FOB tarnetingimuste alusel. Peaaegu kõik Hiinas toodetud kaubad müüakse FOB tingimustel ja liinid püüavad seda kasutada kui reeglistikku, mis reguleeriks terminalitasusid ehk konteinerite laadimise ja mahalaadimise tasu sadamates. Näiteks FOB Shanghai-Tallinn hinnapakkumine peab sisaldama Tallinna terminali kulusid, Shanghai terminali kulud on saatja/müüja kohustus.
Samuti kasutavad ookeaniliinid spetsiaalseid lühendeid, mis reguleerivad terminalitasusid (terminal handling charge). Tähtis on teada nende lühendite tähendust, kuna terminalitasud võivad olla väga kõrged. Näiteks Põhja-Ameerika sadamates on see suurusjärgus 500 dollarit, Hiina ja Tallinna sadamates on see reeglina alla saja dollari.
Loogiline on, et terminalitasusid on vaja maksta nii lähte- kui ka sihtsadamas. Seepärast tuleb välja selgitada, kes (saatja või saaja) ja kellele (liinile või sadama operaatorile) terminalitasu maksab.
Autor: Anton Ovsjankin