Kersti Lootus arvestab maastiku pisimatki eripära

"Olen eluaeg olnud ninapidi looduses ja lapsena suur loodusehuviline," räägib Kersti Lootus. "Kui olin 1971. aastal keskkooli lõpetamas, organiseeris Tallinna Botaanikaaed ERKIs maastikuarhitektide õhtust kursust ning nagu see uudis raadios kõlas, tõusin püsti ja kuulutasin emale, et seda ma lähen õppima!"

Paraku esimene katse ebaõnnestus, sest ettevalmistusaeg jäi napiks.

Professor Valdemar Väli lohutas, et kui tänavu sisse ei saa, tule järgmisel aastal tagasi. Nii ta tegigi, käies vahepeal ka ettevalmistuskursustel.

Kuna Lootus jäi maastikuarhitektide kursusest maha, tegi ta selle eriala eksameid vabakuulajana teiste arhitektuuridistsipliinide kõrvalt, töötades ise sel ajal maastikuvaldkonnas - algul Eesti Metsaprojektis ja hiljem Maaehitusprojektis. Tuntud aia- ja pargikujundaja Lidia Pettai juhendamisel hakkas tudeng süvitsi uurima vanu mõisaparke ning see oli ka hea võimalus jõuda ajalooliste haljasalade kaudu maastikuarhitektuurini. Kadrioru pargiga on Lootus seotud 1987. aastast.

"Just siis algas Kadrioru pargi ideoloogiline ülesehitamine, täna astume reaalseid samme nende mõtete elluviimisel," räägib kunagine Tallinna peaaednik.

Tookord avanes Lootusele võimalus teha tutvust Saksamaa kuulsate parkidega. Nüüd käib ta vähemalt korra aastas välismaal maastikuarhitektide kokkusaamistel

Tegelikult on pargikujundajate probleemid kõikjal paljuski sarnased. Nagu Kadriorus, on ka Saksamaal mitmes paigas päevakorras pargi uuendamine - vanade puude asendamine, boskettide (barokse aia ilupõõsastike) kujundamine, vastupidava loodusliku kattega teede rajamine.

Vanade parkide temaatika on Lootusele südamelähedane. Ta on kirjutanud põhjaliku uurimuse Eesti ajaloolistest parkidest ning koostanud lisaks Kadriorule veel Vihula, Raadi, Kalvi jmt mõisapargi ning Narva kindlustuste haljastusprojektid.

Endiste aegadega on ta arvestanud praegu töös oleva Haapsalu linnuse ja promenaadi ümbruse kujundamisel. Siin on hea võimalus ühendada silmailu pakkuvaks tervikuks vana ja uut. "See on eelkõige miljöötaastamise projekt. Siin aega tagasi ei pöörata," selgitab Lootus.

Pärnu rannapromenaadi dokumendikausta võib ta nüüd arhiivi panna, sest suve saabudes avati see ilusa haljastuse, võluva veemänguga purskkaevude, romantilise valgustuse ning paljude istepinkidega poolekilomeetrine ala külastajatele.

Maastikuarhitekt tunnustab pärnakaid, kes soovisid üsna keerukat, kulukat ja töömahukat projekti täies mahus kompleksselt ellu viia. "Looklev müür on eraldusjooneks loodusliku mere ja inim-mere vahel. Mõlemat tuleb teineteise eest kaitsta ja just selle pärast looklebki ta nii horisontaalil kui ka vertikaalil, et väljendada seda pidevat võitlust. Purskkaevud seevastu on kulminatsioonipunktideks, kus inimene püüab loodust endale allutada ning sundida teda tegema seda, mida inimfantaasia soovib," tutvustab ta oma ideid. Eriti väärtuslikuks peab ta luitestikku, mis promenaadi kaheks jagab.

"Maastiku ja taimestiku eripära tuleb arvestada iga, ka kõige väiksemat maa-ala kavandades, selles osas on meil jaapanlastelt palju õppida," nendib ta.

Möödunud sügisel viibis Lootus 19 päeva Jaapanis Kyoto ülikoolis aiakujunduskursustel.

"Terve Jaapan on üks jaapani aed, ainult mõne koha on nad rohkem ära kujundanud," kõneleb ta. Side loodusega on jaapanlastele väga oluline ning kursuslastele üle maailma õpetati jaapani aedade - imperiaalvillade ja templiaedade (esimesed neist pärinevad juba VIII sajandist), veeaedade ja teeaedade - eripära ja eluolu. Igaühe põhilised kujunduselemendid ja nüansid on aja jooksul välja kujunenud (näiteks jaapanlaste oskus kasutada kive).

Kirjutamata seadust järgides on jaapani aias ajalooliselt kasvatatud ainult oma paikkonna taimi, tähtsal kohal on vesi, kivid ning samblikud. Iga osavõtja pidi tegema kursuse lõputöö. Lootuse töö kandis pealkirja "Aiakunsti osa Jaapani maastikus".

Küllap Jaapanis kogetu mõjul tahab ta praegu aiakujunduses võimalikult palju kohalikke looduslikke taimi kasutada.

Koduaedade kujundamisel peab maastikuarhitekt arvestama tellija sooviga, aga looma ka ühtse terviku maja arhitektuuri ja ümbritseva loodusega. Vahel sünnib aiakujundus kiiresti ja kõik osapooled on rahul, mõnikord tuleb kõike põhjalikult selgitada. Lootus kasutab oma töödes ära krundil asuvad kivid - rahne pole vaja ära vedada, neid tuleb vaid õuealal esile tõsta.

Üsna sageli võetakse koos vana maja remondiga käsile ka aia uuendamine - suures muruväljade rajamise tuhinas raiutakse maha viljapuid ja marjapõõsaid, vanu lillesorte veetakse prügimäele. "Ühe õunapuu peaks ikka alles jätma, sest väärikas uibu annab aiale ajalise dimensiooni - näitab, et seal on varem elatud ja õnnelik oldud," ütleb Lootus.

"Side endiste aegade ja tänase päeva vahel on tähtis. Igal kujundusel on oma kandev lugu - kui lugu ei ole, siis ei tule ka kujundust."

Autor: Tiina Kolk