Koostöös arendajatega sünnivad kaunid linnaruumid

Suure ehitusbuumi algusest siiamaani on ajakirjanduses ilmuvad elukeskkonda käsitlevad artiklit enamasti täis sarkasmi ja negatiivust.

Vaatamata sellele, et arendaja püüab oma valduses olevat maale võimalikult palju majakarpe täis panna, ei ole planeerimine siiski õmblemine, kus riidetükist tuleb võimalikult suur osa ära kasutada.

Säästlik planeerimine tähendab seda, et inimesele tuuakse käeulatusse kõik eluks vajalik, mitte ei viida seda temast eemale. Vastasel korral juhtub nii nagu meil juba juhtunud on: inimesed, kes tarbivad lähedal oleva linna hüvesid, sõidavad pidevalt kodu ja linna vahel, mis kulutab aega, ning kiruvad tipptundidel ummistunud magistraale. See ei ole ju väärtuslik elukeskkond, mida lastele pärandada.

Erialaringkondades sellist planeerimispraktikat heaks ei kiideta ning olukorra muutmine tähendabki eelkõige potentsiaalse krundiostjate ja seeläbi ka arendajate järjekindlat koolitamist. Kuigi enamjaolt kehtib ikkagi rusikareegel: mida rohkem elamispindu, seda rohkem kasumit arendajale.

Mille poolest ometi on need põllu peale püstitatud kortermajade karbid paremad Õismäe või Mustamäe korteritest, kus on kättesaadav nii mugav ühendus kesklinnaga, poed, lasteaiad kui ka muud infrastruktuuriüksused?

Õnneks saab arvutute halbade näidete kõrvale tuua ka ühe hea näite, kus arendaja ja planeerijad on suhtunud keskkonda ja inimesse hoolivusega.

Selleks on Sammalhabeme elupiirkonna kujundamine ja planeerimine Tartu lähedal Ülenurme vallas. Ülenurme näol on tegemist vägagi tüüpilise suure linna külje all asuva vallaga, kus ehitustegevus toimub kaootiliselt ning kohalik omavalitsus ei hooli pakutava elukeskkonna väärtuslikkusest vaid mõtleb pigem rahalisele kasumile, mille valda kolivad inimesed endaga kaasa toovad.

Seda enam on põhjust rõõmustada selle üle, et arendaja ja planeerijate koostööl on valminud planeering, mis püüab pakkuda alternatiivi olemasolevale inimvaenulikule olukorrale.

Planeeringu tellija OÜ Pesapaik on koostöös ASi K&H planeerijate Heiki Kalbergi ja Karin Bachmanniga kujundanud aedlinnasarnase elupaiga, mis võtab oma struktuurilt arvesse linna lähedust. Alale on planeeritud uus elamurajoon väikeelamutele, kahele ridamajale ja üksikutele väikesemahulistele korterelamutele, mis peaks suurendama antud elukeskkonda tarbivate inimeste mitmekesisust.

Aedlinliku väärtusliku elukeskkonna hõngu lisavad madalad, 1-2korruselised hooned ja kodused looklevad teed. Hoonete ehitusmaterjalina on planeerijad soovitanud kasutada ökoloogilisi materjale, mis peaksid Sammalhabeme elurajooni nimele andma just õige sisu, sest eks on tuntud Eno Raua lasteraamatu kangelane Sammalhabe ju loodusearmastaja, kes oma mugavuse hinnaga valmis ka linnupoegadele rahu ja vaikust pakkuma.

Detailplaneeringu kontseptsiooni kohaselt veenab elupaik oma tingimuste ja põhimõtetega inimest otsitava leidmises - kojujõudmises. Lisaks majadele ja tänavatele tahetakse elanikele pakkuda kodutunnet väljaspool kodu, sotsiaalse võrgustiku teket, kodukohvikut ja suusaradu, tervisejooksu ja rattasõitu.

Sotsiaalse võrgustiku teket soodustavad neutraalsed kohad, kus kõigil lähikonna inimestel, kes soovivad kogukonna elust osa saada, on võrdne võimalus kokku saada, vestelda, tegeleda ühiste mängude vms tegevustega. Ehk siis - avalik ruum. Seepärast moodustab Sammalhabeme elurajooni südame kõigile avatud väike park, mida elumajadest, lasteaiast ja ärihoonetest lahutab ringtänav.

Planeeritud park on ette nähtud inimeste kokkusaamiskohaks. Lisaks on planeerijad sidunud elamurajooni pargi Ülenurme valla üldplaneeringuga, muutes selle nii roheliseks keskusalaks, mis tähendab, et park peab saama laialt kasutatavaks ka väljaspool elamuala tulijatele.

Tõenäoliselt on see siiamaani ainuke pargikonkurss Eestis, mis on viidud läbi planeeringu menetlemise käigus.

Konkursi võitis Anna-Liisa Unt, kelle ideelahendus märksõnaga "Tuvimees" jagab pargi ilmakaari ja ümbritsevat silmas pidades erineva ilmega osadeks, et võimaldada tegevust võimalikult paljudele kogukonna elanikele.

Anna-Liisa Unt on kujundanud pargi metsapargiks, kus puudesalud vahelduvad lagedamate aladega. Just selline kujundus ju sobibki linnalähedale maale. Modernne tehismaterjalidest lahendus ongi pigem urbanistliku linnasüdame filosoofiaga kokkukõlav. Parki läbivad looklevad teed, mis ühendavad pargiosi omavahel. Nii on siin näiteks ette nähtud lõkkeplats ja koht kiigele. Väga mõnus kaasaegne külakeskus, millest uuselamurajoonid vägagi puudust tunnevad. Lisaks on rohelust ette nähtud ka tänavate äärde, mis juhivad elanikud ja külastajad kiirtena parki.

Äri- ja ühiskondlike hoonete poolne pargikülg on selle iseloomu arvestades kujundatud kohtumispunktiks-keskväljakuks-turuplatsiks. Pargi keskpunkti poole laskub küngas, mille mahu moodustab teeninduspind (kohvik-koosolekuruum-kiosk), mille aknad avanevad lõuna poole terrassile. Kõik see aitab linnalikul keskkonnal sujuvalt üle minna looduslähedasele.

Kõlab ju ilusasti? Peaasi, et projekteerijad, ehitajad ja eelkõige raha, või pigem selle puudus, ei moonutaks seda paberil olevat ideed tundmatuseni. Sest praktika näitab, et ilusaid projekte on ennegi paberile pandud, ellu on neist viidud aga vähesed. Võtame igatahes pöidlad pihku ja loodame, et kui järgmisel kevadel kopp maasse lüüakse, siis luuakse midagi sellist, mida võiks vahelduseks ühetaolistele uutele magalarajoonidele uhkelt näidata väärtusliku elukeskkonnana.

Autor: Merle Karro-Kalberg