Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Saepurutäidissein vajab lisatäitmist või uut looduslikku materjali
Vana saepurutäidisseina renoveerimisel lisa võimalusel äravajunud saepurule uut saepuru, uue soojustuse kasutamisel väldi tehismaterjale.
Ühelt poolt odav ja äraproovitud saepurutäidis on teisalt korrektselt paigaldatuna vanast palkseinast pea kaks korda parema isolatsioonivõimega. Saepurutäidist kasutati karkasskonstruktsioonides kuni 1970. aastateni.
Saepurutäidisseintega karkasshoones tuleb renoveerimisel analüüsida seina olukorda. Õige materjalivaliku korral oli saepuru omal ajal segatud kustutatud lubja ja kipsiga, mis moodustasid kokku 5-10 mahuprotsenti kogu täitest. Siiski ei ole seda alati tehtud ja alati ei ole ka piisavalt tihedalt seda täidist seintesse tambitud, mistõttu on saepuru juba materjali tõttu vajunud.
Lisaks on probleemiks see, et paljud saepurutäidisega seinad on kaotanud oma algse planeeritud isolatsioonivõime. Põhjuseks on saepurutäidise ebastabiilsus tingimustes, kus seda hoidma pandud isolatsioonikihid, näiteks ehituspapp, on mingil põhjusel kahjustatud.
Konstruktsiooni kahjustuse põhjused võivad olla erinevad: kas konstruktsiooni kahjustumine niiskumisel, mehhaanilised kahjustused või juba omaaegsed ehituskonstruktsiooni ja materjali kasutuse vead, mis põhjustavad kergesti saepuruisolatsiooni pudenemise ja seina soojaisolatsioonivõime kao.
Just see asjaolu on teinud valdavaks saepuru konstruktsioonide väljavahetamise vanade karkasshoonete renoveerimise korral.
Hoone soojapidavuse ekspertiisiks ja külmasildade leidmiseks on soovitatav kasutada termokaamerat ehk termoviisorit, millega on võimalik saada tõepärane pilt konstruktsiooni soojusisolatsiooni tegelikust olukorrast. Vahel on omaaegsed ehitusmeistrid jätnud võimaluse täidise lisamiseks pööningult. Samuti on vahel suhteliselt kergesti avatavad akna- ja laealused konstruktsioonid, et siis isolatsiooni vajumise korral sinna hõlpsasti uut lisada.
Oletame, et konstruktsiooni kahjustumine on ulatuslikum ja lihtsalt täidist juurde lisada ei ole võimalik, siis kerkib küsimus, millega tuleks asendada endine saepurutäidis.
Kõige lihtsamana näiv mineraalvillade asemele toppimine on vale tegevus. Tuleks täita ikkagi mineraalvillade paigaldamisel esitatavaid nõudeid (aurutõke siseseinal ja tuuletõke välisseinas). Ilma nendeta mineraalvillad ei toimi ja võivad isegi kahju tekitada.
Alternatiivina mineraalvilladele on veel kasutatud tselluloosvillasid, mis on valmistatud vanast paberist.
Viimased on oma tselluloosisisalduse tõttu, mis on hingavuselt ja niiskusetaluvuselt sarnane saepuruga, sobivad puitkarkassiga hoonetele.
Et vältida puistevillade vajumist, tuleb kasutada märgmenetlust, millega paigaldatud tselluloosi puistevillad peavad saama korralikult välja kuivada.
Ökoloogiliseks alternatiiviks on lina- ja kanepikiust valmistatud villad, mille puhul erinevalt mineraalvilladest ei ole kasutatud kunstvaike ja mis on keskkonnale ning tervisele sõbralikumad materjalid, kuid hinnalt samas kallimad.
Ka nende puhul tuleb kinni pidada paigaldustehnoloogiast ning kasutada tuule- ja, kui hoone siseniiskus on ohtlikult kõrge, ka aurutõkkeid.
Autor: Tarmo A. Elvisto