Eesti ja Tadžikistan - teadmatus mõlemal poolel

Tallinna külastanud tadžikid mäletavad Viru hotelli, armees teeninud mõnd eestlasest sõdurit. Meenutatakse ka komsomolilaagrit Noorus ja Seppo kliinikut või mõnda õpingukaaslast, kellega kusagil nõukogude avarustes kokku puututud. Minu nostalgiahoos kaasavõetud Vana Tallinna likööri segamiseks leiti Sovetskoje šampus, sest just sel moel olla seda omal ajal Tallinnas proovitud.

Tänase Eestiga on seosed pea olematud. Küsimus "kas teie elu on nüüd tõesti parem?" ja imestus, et Eestis ei tähistatagi enam 9. maid ega kingita meestele Nõukogude armee aastapäevaks nelke on näiteiks, et Eesti uudised Tadžikistani ei jõua. Sealsetelt poelettidelt võib leida lätlaste sproti- ja leedukate heeringakarpe, aga ei ühtegi Eesti kaupa.

Ka käib eestlasi seal külas haruharva. Eestlasel on Tadžikistani raske sattuda ja seda mitmel põhjusel. Esmalt bürokraatlik viisarežiim. Viisa taotlemise aluseks on Tadžiki siseministeeriumi ametlik kutse, mille saamiseks läheb omakorda vaja mõne soliidse organisatsiooni taotlust ning sellega tuleb läbida tõeline ametnike kadalipp. Teine põhjus on nadi transpordiühendus. 93% ulatuses mägedega kaetud Tadžikistanis tähendab iga väiksemagi vahemaa läbimine suurt ajakulu, sest mägiteed on viletsad ning talvel kohati suletud.

Nii on Eestist vaid kolm korda suurema territooriumiga riigi ühest osast teise reisimise põhivahendiks lennuk. Lendamine on seal aga riikliku lennukompanii Tajikistan Airlines monopol ning iseloomustatav kolme põhitunnusega: kõrged hinnad, kulunud ja räpasevõitu nõukogudeaegsed lennuriistad, tadžikkide sisendatav julgustav müüt tadžiki lendurite osavusest. Minu isikliku lennuärevuse tipuks kujunes tutvumine kellegi Volodja poolt lennukiistmesse kriibitud kirjaga selle kohta, et ta kasutas seda lennukit juba 24 aastat tagasi.

Elamuslik on ka lennupileti hankimise rituaal. Broneerimine eeldab väärika organisatsiooni kirja, millele tuleb hankida kahe erineva ametimehe kooskõlastus. Et protsessile tähtsust lisada, on kummagi ametniku kontor erinevates linnaosades ning ametnik varustatud õigusega käia lõunal, osaleda koosolekuil ja ka muudel tähtsatel põhjustel mitte kohal olla. Vähimagi ebaõnne puhul tuleb mõlemat kontorit korduvalt külastada.

Samalaadset bürokraatia kõrgpilotaaži kohtab pea igas ametiasutuses. Näiteks pangas, kus raha saamiseks tuleb läbida marsruut teller-osakonnajuhataja-teller-kassa ning toimingule kaalu andmiseks istub teller pangahoone esimesel, kassa ja juhtkond aga kolmandal korrusel. Rääkimata erakordselt bürokraatlikust riigiaparaadist, kus paari-kolmekümne dollariline kuupalk ametnikke tõhusalt toimetama ei innusta.

Nii lisandub bürokraatiale loomuliku kaasnähuna korruptsioon. Kui keerukaksaetud protseduuride läbimiseks ei jagu oskusi, aega või kannatust, on kõike võimalik n-ö hankida või korraldada. Muidugi vaevatasu eest.

Et lugeja vastu aus olla, tuleb märkida, et elu Tadžikistanis liigub tasapisi edasi. Tekkinud on esimesed sularahaautomaadid, äsja alustas reise märksa läänelikum Turkish Airlines jne.

Loomulikult pole Tadžikistani külastamise peamiseks võluks võimalus meenutada ununema hakkavaid nõukogudeaegseid jaburusi, vaid hoopis sealne ürgselt kaunis loodus ja väga külalislahked inimesed. Võimsaid mägesid saab imetleda juba pealinna Dušanbe kesklinnast.

Kärestikulised jõed ja imelist värvi järved mägedes panevad reisija hetkega unustama autosõidul kogetud raputused. Kõige ilusam on kevadel, kui kõik õitseb nii mägedes kui ka linnas.

Dušanbe keskus jätab üllatavalt puhta mulje. Linna poolitava Rudaki avenüü äärde on koondunud enamus tähtsamatest asutustest: suurejooneline kuldne Somoni (Samaniidide dünastia rajaja, kelle auks ka kohalik raha kannab somoni nime) mälestusmärk, presidendi residents, ooperiteater jms.

Vaid tunnikese autosõidu kaugusel on linlaste armastatuim puhkuskoht Varzobi jõe org, kus võib suvekuumuse ajal nautida mäestikuõhku, imetleda kauneid vaateid ja rentida pikniku pidamiseks toptšani. Viimane kujutab endast neljakandilist madratsitega kaetud pingi ja laua hübriidi, kuhu mahub toidu ümber istuma kümmekond rätsepaistmes inimest.

Külas käiakse tihti ja vaeseimaski peres on külalistele suurejoonelise laua katmine auasi, kulugu selleks või viimased toiduvarud. Mitmekäiguline söömaaeg koosneb salatitest, pirukatest, lihast ja loomulikult pilafist, mille tõelist maitset tunneb väidetavasti vaid seda kätega süües. Alkoholi pruugitakse harva ja kui, siis kanget ning ohtrate toostide saatel.

Traditsioonilises peres elab koos mitu põlvkonda ja pereasju otsustavad mehed. Ehkki paljud naised töötavad, on kodutööd eranditult nende teha. Nii on naised lakkamatult jalul süüa valmistades, pestes või koristades. Kodumasinaid on vähe. Neid asendavad edukalt naised, kes suudavad ka talvise ilmaga õues käsitsi pesu pesta, kartulikotitäie porgandeid pilafi tarvis peenikesteks ribadeks hakkida, kilode kaupa pelmeene valmistada.

Elu koos tadžiki perega paneb paljusid asju nägema hoopis teise pilguga. Mis seal salata, olen korduvalt tasakesi rõõmustanud, et ma pole sündinud tadžiki naisena. Segu traditsioonilistest tõekspidamistest, majanduslikest raskustest ning õndsast teadmatusest, et elada võib ka teisiti, on aluseks kujunenud elukorralduse kestvusele. Minu tadžiki sõbrad aga leiavad, et just selline elu on turvaliselt kindel ja tasakaalus.

Tadžikistanis üllatab traditsioonide rohkus. Vahel tundub, et ollakse nende ohvrid, traditsioonide järgimine nõuab palju aega, raha ja meelerahu.

Rohkelt kombeid seondub pulmadega. Abiellumise korraldavad tavaliselt vanemad, otsides pojale või tütrele päritolult, varalt ja seisundilt sobiva kaasa. Traditsioonilises peres näevad pruut ja peig teineteist esimest korda alles pulmas, kaasaegsemad vanemad lubavad noortel enne pulmi kord või paar kohtuda. Loomulikult eeldatakse, et pruut on pulmaööl süütu. Vastupidisel juhul on peigmehe perel õigus end petetuna tunda ning pruut vanemate juurde tagasi saata. Ka võib pärast pulmi ilmneda, et võetud naine ei meeldigi. Sellisel puhul on lahenduseks võimalus võtta ametlikult või mitteametlikult lisaks veel teine naine. Naise puhul mittesobimise küsimust ei teki: lahutatud naine on häbiks kogu perele ning abielurikkumine on veelgi õudsem.

Pulmade põhireegel on lihtne: mida suurem, seda uhkem. Kuni tuhande külalisega pulm on tavaline, selle korraldamiseks võetakse laenu, mida sageli aastaid tagasi makstakse. Pulm alla 2500-3000 dollari pole väärikas, see on siin aga ligi seitsme aasta keskmine palk. Pulmarituaalide läbimine nõuab päevi, iga rituaaliga kaasneb ikka ja jälle rikkalik söömine ning kõikvõimalikele asjaosalistele kingituste tegemine. Kutsutud külalised võivad pulma kaasa võtta sõprugi, kõigi üle rõõmustatakse.

Ka matuste ja leina puhuks on kindel kombestik. Lein kestab aasta, esimesed nelikümmend päeva on aga eriti ranged. On pikk nimekiri asjadest, mida sel ajal teha ei tohi, näiteks vaadata televiisorit või kuulata muusikat.

Kohatu on valjuhäälselt kõnelda või naerda. Ei tohi teha tainast, poolitada muna, närida nätsu.

Leinatraditsioonide hulka kuulub kindlate iganädalaste palverituaalide läbiviimine ja pilafi valmistamine sadadele palvetama saabuvatele külalistele.

Autor: Ülle Purga