Jalgpallivõhiku imestus

Palun järgneva kirjatüki eest juba ette vabandust kõigilt tulihingelistelt jalgpallifännidelt, aga mina ei saa aru, mis on selles nii erilist, et üks jalgpallur teisele peaga rindu lõi. Me räägime ju ikka sellest mängust, kus salamisi üksteisele jalgadesse suditakse, aeg-ajalt selili viskutakse ja raskelt haavatut teeseldakse ning kus vigastused käivad asja juurde? Mängust, mis on samasugune mõnus lihtsakoeline massimeelelahutus nagu Õllesummer ja mille fännid on legendaarsed oma agressiivsuse ja õllelembuse poolest.

Ja nüüd ühtäkki on terve selle nädala lehed olnud täis ahastust ja moraliseerimist, suuresõnalist juttu ebajumala langemisest ja karjääri koledast lõpust.

Selge see, et sport peab käima kindlate reeglite järgi ja igasugune vägivald väljakul on taunitav. Selge see, et punane kaart oli asja eest. Aga kas just nii valuliselt peab reageerima, nagu meedia seda praegu teinud on? Väike küünik meis kõigis tunneb ju pigem rõõmu, et selline intsident juhtus, muutis põneva mängu veelgi põnevamaks, veelgi paremaks meelelahutuseks!

Vaevalt, et juhtunu tegelikult Zidane'i kohta maailma spordi ajaloos kuidagi kõigutab, ehkki emotsionaalsed hüüatused leheveergudel ja telepildis räägivad karjäärile vee peale tõmbamisest. Pigem lisab meelierutav seik tema imagole värvi juurde. Nii on see ju ikka olnud, paipoisse ei mäleta keegi. Küll aga meenutatakse edaspidi, et "see oli sellel MMil, kui Zidane Materazzi peaga pikali lõi."

Keskmine jalgpallifänn, lihtne mees, seda üdini macho'likku pealööki oma ebajumalale pahaks küll ei pane. Ja liialt emotsioonide kütkesisse langenuil tasuks korra kainelt mõelda, kas jalgpall on ikka midagi enamat kui üks populaarne pallimäng.