Kapsa ja kartuliga algab raske töömehetee Kadarbikus

Artikkel

- Uudised
- ÄP fototoimetus
- 13. juuli 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kapsa ja kartuliga algab raske töömehetee Kadarbikus
Eesti TV näitas hiljuti dokfilmi lapstöölistest, kes töötavad Lõuna-Ameerikas hõbedakaevanduses. Nende laste elu on määratud lühikeseks jääma… Tõenäoliselt ei juhtu suurtalunik Ants Paki latifundiumis töötavate lastega otseselt midagi halba, kuid tõsised eetilised ja õiguslikud küsimused tekivad siiski.
Äripäev sõitleb külma kõhuga Ants Pakki paljude seaduste ignoreerimise pärast: tööle võetakse juba kaheksa-aastaseid lapsi, neid ei vormistata ametlikult tööle, laste tööaeg on lubatust pikem ja ka maksude maksmisega on nii, nagu on.
Tugevaim argument laste tööjõu kasutamise poolt on ajalooline paratamatus: viieaastaselt paljajalu seakarja, nagu korralikus Eesti talus muistegi. Vara tööle, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi - see käis ka laste töö kasutamise kohta.
Köögivilja suurtalunik Ants Pak pakub sama karmi elukooli tänapäeva linnalastelegi.
Me ei sõitle Ants Pakki lastele suvise taskuraha teenimisvõimaluse andmise eest.
Samuti on tal õigus selles, et lapsed tulevad tema juurde tööle vabatahtlikult, kedagi ei sunnita. Kuid õige pole enam see, mis edasi juhtuma hakkab - lastel puuduvad õigused.
Palga tükitöö eest määrab ülevaataja ehk brigadir. Lapsed töötavad kõrvuti täiskasvanutega ega tee seetõttu just kõige eakohasemat tööd.
Samuti peavad lapsed kaasa tegema terve pika tööpäeva, sest buss võtab hommikul seitsme-kaheksa ajal rahva Keilast peale ja toob õhtul kell viis linna tagasi.
Palk makstakse igal õhtul peo peale. Kas homme ka tööle tuled, on sinu enda asi.
Täiskasvanud, kel pole muud tööd (vanasti nimetati neid turuvarblasteks), on niisuguse töökorraldusega tõenäoliselt rahul. Ja rahul peavad kahjuks olema ka nõrgemad ja kaitsetumad - lapsed.
Tõsiseim seaduserikkumine on alla 13aastaste laste töölevõtmine. Nii noored ei tohi veel palgatööd teha, ainult oma koduses majapidamises võivad nad kaasa lüüa (ehk siis oma talu seakarjas käia). Ants Pak väidab, et vanemad ise saadavad lapsed tema juurde tööle. Isegi kui see on nii, ei ole see pädev argument - liignoorte töökäte rakendaja on siiski tema.
Alternatiivse variandina võiks ta kaaluda õpilasmaleva rühma kaasamist, kuigi on näha, et suurtalunik ei soovi ennast pikaajaliste kohustustega siduda. Lihtsam ja paindlikum on tööjõudu palgata päevakaupa.
Põllumajandusega tegelejatel olevat raske. Töö on hooajaline, kord on vaja kiiresti ja palju töökäsi, teinekord pole jälle tööd anda.
Kuid konkreetne juhtum ei näita ka põllumehe erilist seadusekuulekust. Oma talus teen, mis tahan.
Samas on Kadarbiku talul sedavõrd suured toodangumahud taga, et jalg on saadud suurte üle-eestiliste marketite ukse vahele. Seega suudab talu varustada kogu Eestit, abiks väikesed töökäed.
Kas peaks kutsuma üles, et lapstööjõudu kasutavate tootjate hapukapsast, porgandit, kartulit, smuutit ei ostetaks? Või on hinnatundlikul eesti tarbijal ükskõik, kuidas kaup poodi jõuab?
Autor: ÄP
Hetkel kuum