Hea ärikliima vajab ka kohaseid karistusi

Seitsmel korral on justiitsministeerium Äripäevas kirjutanud tegevuskavasse "Ettevõtja õigus" koondatud algatustest, millega muudetakse ettevõtluskeskkond selgemaks ja ettevõtjasõbralikumaks. Täna käsitlen tegevuskavaga tihedalt haakuvat teemat, mille mõju ettevõtluskliimale on sama tugev kui äriseadustikul ja muudel seadustel ning kavadel. Jutt on karistustest majanduskuritegude eest.

Et äriseadustikus tehti möödunud aastal põhjalik uuenduskuur ning "Ettevõtja õigus" visandab selge tulevikuperspektiivi, siis paistab, et n-ö positiivsete reeglitega majanduskeskkonna kujundamisel püsime kindlalt rajal. Juba mitu aastat ei saa aga sama väita negatiivsete reeglite ehk karistuste kohta. Neid on kohendatud, kuid siiski on majanduskaristusõigus ja praktika muutunud elukaugeks ega järgi kõiki põhiseaduse nõudeid ja üldisi õiguspõhimõtteid. Selgemad piirid lubavad ausatel ettevõtjatel julgemalt ette võtta.

Seadusesätted on tihti laialivalguvad. Ebamäärased sätted takistavad õigusselgust: sageli pole võimalik ette teada, kas mõni tegu on seadusega karistatav või mitte, ning selguse saamiseks tuleb võtta risk ja olla osaline kohtupretsedendi loomisel. Ning lõpuks on kriminaalkaristus, mis peaks olema viimane abinõu, ette nähtud pisirikkumistegi puhul.

Teisalt on kiiresti muutunud ka majandusolud: näiteks on ilmne, et aastal 2006 ei peleta väärteotrahvi maksimummäär 50 000 krooni ühtki kuritahtlikku ettevõtjat seadust rikkumast. Küll aga paneks mõtlema, kui trahv oleks pool miljonit. Just selline on üks muudatusettepanek seaduseelnõus, millega justiitsministeerium tahab terviklikult korrastada karistusi majandus- ja ametialaste süütegude eest. Kuritegude eest võib mõista trahvi ülempiiriga kuni veerand miljardit krooni.

Meil on liiga palju valdkondi, kus äritegemiseks nõuab riik tegevusluba ja selle puudumisel ähvardab kriminaalkaristusega. See pole mitte ainult bürokraatlik, vaid ka õiguslikult põhjendamatu. Nii pannakse ühte patta supelrannas loata kauplev jäätisemüüja ja lennufirma. Kui tegu pole just ohtliku või suuremat vastutust nõudva valdkonnaga (nt lennundus), siis ei peaks tegevusloata majandustegevus olema kuritegu, ammugi mitte esimese astme kuritegu.

Meie üldiselt eeskujulikus maksusüsteemis on karistused paigast ära. Praegu võib kriminaalkorras karistada ka inimest, kes hilineb ühe päeva maksunduslikult tähtsusetute andmete esitamisega (nt nulldeklaratsioon). Teisalt takistab maksundussüütegude eristamine maksuliigi alusel võitlust ümbrikupalkade vastu. Edaspidi oleks kriminaalkorras karistatav suures ulatuses maksude tasumisest kõrvalehoidmine (sh ümbrikupalga maksmine) ja maksunduslik väljapetmine.

Viimane on sisuliselt kelmuse eriliik, kus käsi sirutatakse võõra vara järele, mitte ei üritata lihtsalt maksunõude eest kõrvale puigelda. Seetõttu oleks väljapetmine ka märksa karmimalt karistatav.

Karistusseadustik loeb praegu üles kaksteist vastuolulist intellektuaalse omandi kuritegu, mis mõõdavad kõik ühe puuga: karistuseks kuni kolm aastat vangistust. Samas piraatkoopiaga kauplemine kui rängim autori varaliste õiguste rikkumine on kuritegu ainult teatud tingimustel. Eelnõu sätestab kuriteona kõige olulisemad rikkumised: plagiaat, piraatlus jm, ülejäänud oleksid väärteod. Selgelt karmistuvad karistused ärilisel eesmärgil toime pandud rikkumiste eest.

Need on näited mahukast seaduseelnõust. Muudatused hõlmavad veel konkurentsikuritegusid, insider-tehinguid, ametialaseid kuritegusid jm.