Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Pea sees on aju. Mõtlemiseks
Politsei on saanud endale järjekordse ülikalli mänguasja nimetusega kiiruskaamera. Milleks on meile vaja 650 000 krooni maksvat seadet, kui samal ajal lahkub liikluspolitseist keskmiselt üks inimene päevas, sest 6000 krooni kuus ei motiveeri iga päev oma elu kaalule panema.
Teine küsimus on see, mis on meil kasu kaasaskantavast ja peidetud kiiruskaamerast. Püütakse siit-sealt kiiruseületajaid ja kõik. Raha oleks võinud paigaldada kaamerasse, mis on ohtlikul teelõigul statsionaarselt väljas ja täidab oma eesmärki ehk vähendab ses kohas sõidukiirust. Mujal maailmas pannakse statsionaarne kiiruskaamera välja koos hoiatavate märkidega ja selles teelõigus langeb õnnetuste oht. Meile soetatud kaamera seda eesmärki ei teeni. Inimesele, kes võttis vastu idiootse otsuse raisata hunnik riigi raha, tahaks öelda, et pea sees on aju ja sellega mõeldakse, enne kui tehakse.