Chalice'i kontsert, kus Max ka oli

Kontsert "Kaks Sõpra" toimus 16. juulil Haapsalu lähedal Kiltsi lennuväljal, samas kohas, kus NO99 teater korraldab "Kuningas Ubu" nimelist teatrietendust. Kaks sõpra olidki selle teatritüki muusika looja Chalice ning peaosatäitja Tõnis Mägi.

Algus venis, kuna eelmine üritus Kiltsi lennuväljal ei olnud õigeks ajaks lõppenud ning ligipääs kontserdipaigale avati kokkulepitust veidi hiljem. Vahel on jäämas mulje, et suvel on nädalavahetused nii tihedalt üritusi täis, et jäävad üksteisele lausa ette, isegi nii suurel territooriumil nagu seda on lennuväli. Siiski on tore, et hoolimata paikade tihedast reserveerimisgraafikust valitakse ikka Tallinnast eemal asuvaid põnevaid kohti. Olin enne kuulnud lugu "Siuhh", mida Chalice esitas koos Maxiga oma plaadil "Süsteem süsteem", ning seetõttu olid mu ootused kontserdile ilmselt liiga kõrged. Tegelikult esitasid nad koos selle loo ja veel paar, kuid sisuliselt oli see siiski Chalice'i kontsert koos külalisega. Hiljem selgus, et Tõnis Mägi hääl oli poole kontserdi pealt ära läinud, kuid ma arvan, et seetõttu eeskava siiski ei muudetud.

See, et Tõnis Mägi eriti palju ei laulnud, ei teinud muidugi kontserti kehvemaks, lihtsalt minu ootused nende kooslugusid kuulda said veidi pihta. Kõik, mis toimus, oli ikka suurepärane. Ilus ilm, võimalus murul peesitada ja mõnusat muusikat kuulata hakkab tänavu juba pigem tavaks kui vedamiseks muutuma, kuid on loomulikult endiselt nauditav. Chalice'i suhtlemine rahvaga oma lugude vahel, keskel ja lõpus annab muusikale palju juurde ning loob kontserdipaigas kena koduse õhkkonna. Meelde jäi justkui piinlike pausidega vürtsitatud seletamine ja Haapsalu publikule ääri-veeri selle loo esitamine, kus kalleima linna tiitli sai hoopis Tartu. Kaasa ümiseti ehk isegi siiramalt kui mõnel Tartu kontserdil.

Ma ei ole ise No teatri "Kuningas Ubu" lavastust veel näinud, aga kontserdipaiga kõrval nähtud etenduse toimumise paik paistis niivõrd huvitav, et see kinnistas mu plaani tükki kindlasti vaadata. Lisaks tuttavatelt seni kuuldud ainult positiivsele ja ülipositiivsele kriitikale.

Peale eelneva tekkis kontserdi parklas kõndides veel üks mõte - kas meie kultuur on ikka piisavalt kättesaadav? See mõte tekkis, kui märkasin juba pool aastat vanade luksusautodega härrasid häbelikult tuttuutest mudelitest eemale parkimas. Ilmselgelt kukkus see kontsert välja n-ö esimese Eesti oma, vähemalt publiku poolest. Siiski - pilet ei olnud kallis, 150 krooni, koht ei olnud ligipääsmatu, vaid mõni kilomeeter linnast. Või ongi keskmine eestlane juba nii rikas? No loodame.