Oo sport, sa vajad ärimeeste raha!

"Ma tegelen sõudeliiduga eesmärgi nimel, et Eestis oleks sõudjast olümpiavõitja," väidab Kilk.

Enamik spordialaliitude tegevjuhtidest ehk alaliitude peasekretäridest tunnistab siiski, et ärimeeste kaasamine spordi edendamisse on paratamatu, sest Eesti spordi rahastamine põhineb paljuski erakapitalil. "Et erakapitalile paremini ligi pääseda, valitakse alaliitude etteotsa ärimehed," räägib korvpalliliidu peasekretär Karel D. Loide. Samas rõhutab ta, et kuna Eestis ei koolitata spordimänedžere, on just ärimeestest ja spetsialistidest koosneva juhatuse nõu väärtuslik ja aitab lahendada strateegilisi probleeme.

Ärimeeste rohkust spordiliitude eesotsas tõestab ilmekalt statistika. Eestis tegutseb kokku üle 70 spordialaliidu, millest ligi poolte etteotsa ehk presidendiks on valitud ärimehed või firmade tippjuhid. Spordialaliitude juhatuseliikmetena võib omakorda kokku lugeda sadakond tuntud ärimeest. Kõik nad tegutsevad mittetulundusühingutena kirja pandud spordialaliitudes oma vabast ajast ja heast tahtest ning mingit tasu selle eest ei saa.

Spordialaliidud meelitavad ka poliitikuid ja ametnikke - neid on alaliidu presidendi ametisse valitud kümmekond. Samas leiab spordialaliitude eesotsast vaid üksikuid tippsportlasi. Tõsi, mitmest endisest vähemalt Eesti tasemel kõvast sporditegijast on täna saanud ärimehed, kes suurest armastusest oma spordiala vastu püüavad alaliite edendada.

"Spordialaliitude presidentide roll liidule toetajate leidmises on oluline," tunnistab ka Eesti Olümpiakomitee (EOK) peasekretär Toomas Tõnise. Tema andmeil ringles eelmisel aastal organiseeritud spordiliikumises umbes 1,4 miljardit krooni. "Selles summas ei kajastu spordikaupade ja -teenuste ost, sporditurism, spordivõistluste piletid ja muu selline," täpsustab Tõnise.

"Riigi poolt antud rahast ei jätku isegi alaliidu administratiivse tegevuse toetamiseks," põhjendab Eesti tenniseliidu peasekretär Ilona Poljakova, miks on oluline, et alaliitu juhiks ärimees ning ka juhatus koosneks peamiselt ärimeestest. "Tennise edendamise suur fänn Jaanus Otsa on kujundanud oma meeskonna ehk juhatuse ning selle liikmed on aidanud alaliidu eelarvet lappida." Samas ei tee Poljakova saladust sellestki, et tenniseliidu eelarve on tänu sponsorrahadele kolme aasta jooksul kahekordistunud ning ulatub tänavu umbes viie miljoni kroonini.

Eesti jalgrattaliidu peasekretäri Urmas Karlsoni hinnangul on Eestis välja kujunenud standard, milline peaks olema spordialaliidu juhatus. "Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on Eestis liiga palju spordialasid, mis kõik võitlevad oma eksistentsi pärast ning teevad tohutut kuluaaritööd, et leida juhatusse tugevaid tegijaid." Eesti jalgrattaliidu juhatuse kaheksast liikmest seitse tegutseb ettevõtluses. Samas keeldub võrkpalliliidu tegevjuht kinnitamast väidet, justkui poputataks alaliitu vaid sponsorrahast. "Ilmselt on raske uskuda minu kinnitust, et võrkpalliliidu juhatuse liikmed, kellest suurem osa on tuntud äriliidrid, pole erialaliitu otse toetanud mitte ühegi sendiga," seletab Eesti võrkpalliliidu peasekretär Henn Vallimäe. "Nende abi seisneb kvaliteetsetes otsustes."

Vallimäe tunnistab, et enamik võrkpalli edendajaid toetab siiski konkreetseid võrkpalliklubisid. Nii näiteks toetab võrkpalliliidu president, omal ajal võrkpalli mänginud Aadu Luukas endaga seotud ASi Milstrand kaudu võrkpalliklubi TLÜ/Cartini.

Avameelne Henn Vallimäe lobiseb, et võrkpalliklubide üks suurim toetaja, ASi Falck Baltics juhatuse esimees Urmas Sõõrumaa ei teadnud enne võrkpalli juurde meelitamist isegi mitte võrkpallimängu reegleid. "Samas on meil juhatus, kelle otsust Eesti võrkpallisfäär täielikult aktsepteerib," kiidab Vallimäe. "Mina tegevjuhina poleks näiteks üksinda julgenud teha eelmisel aastal otsust, et Eesti koondis hakkab osalema euroliigas."

Spordialaliitude peasekretäride arvates on välistatud, et alaliidu president ja juhatuse liikmed ei oleks antud spordiala pisikuga nakatunud. "Juhatuse liikmed on kas ise kunagi mingil määral olnud alaga seotud või tegeleb sellega praegu keegi nende lähisugulastest," kinnitab Imre Tiidemann, üks väheseid endiseid tippsportlasi, kes praegu peab alaliidu peasekretäri ametit. Muide, moodsa viievõistluse alaliidu president, meditsiiniäris laineid löönud Jaanus Pikani oli omal ajal täiesti arvestatav viievõistleja.

Samas nendib Tiidemann, et alaliidu eelarve on pärast tema loobumist tippspordist tuntavalt kokku tõmbunud. "Riigipoolne tugi sõltub tiitlivõistlustest," möönab Tiidemann. Eelmisel aastal sai moodne viievõistlus avalikust sektorist vaid 0,3 miljonit krooni ehk asus riigitoetuste pingereas alles 36. kohal.

Eesti ratsaspordiliidu peamiselt ärimeestest koosnev juhtkond erineb teiste spordialaliitude juhatustest selle poolest, et kõik juhatuse liikmed on ühtlasi ka kallite spordivahendite ehk ratsahobuste omanikud.

"Hobune on investeering ja selle tegija on huvitatud soodsast investeerimiskliimast," möönab ratsaspordiliidu juhatuse esimees, kütuseärimees Heiti Hääl. "Hobuse väärtus tõuseb või langeb võistlustel." Ehk mida rohkem kogub hobune võidurosette, seda kõrgemale tõuseb hobuse hind.

Seetõttu on ratsaspordiliidu esmane ülesanne pakkuda hobuste omanikele võimalusi osaleda rahvusvahelistel võistlustel, katta võistlustel käimise kulud ja teha ratsaspordile reklaami. Ja otse loomulikult on liidu suurimateks sponsoriteks juhatuse liikmetega seotud ettevõtted.

Ratsaspordiliidu juhatuse liikme, ASi Kalev juhatuse esimehe Oliver Kruuda kinnitusel sai Eesti üks paremaid ratsutajaid Gunnar Klettenberg tema hobustega võisteldes mullu nii hästi auhinnarahasid, et kulusid-tulusid kokku lüües teeniti isegi väikest kasumit. "Eesmärk on jääda võistlusklassi püsima ehk olla endiselt Euroopa tasemel esimese saja sees," lausub võistlushobuste omanik Kruuda, kelle kohta räägitakse, et ise pole ta elus kordagi ratsutanud.

Heiti Hääle teatel on ratsaspordiliit püstitanud kõrge eesmärgi - viia Eesti ratsutajad ja hobused kui mitte veel Pekingi OMile, siis vähemalt 2012. aastal Londonis toimuvatele olümpiamängudele. "Meil on kodune konkurents vägagi kõva ning Eesti sõitjate ja hobuste tase on maailma tippudega võrreldes tuntavalt tõusnud," räägib Hääl. "Aga taustajõud nagu näiteks veterinaariateenus või sepatöö ei vea veel välja. Ratsasport on täna nagu murdmaasuusatamine aastakümneid tagasi, kui tipputrügimise nimel hakati üha enam rõhuma määrdetiimi ja muude taustajõudude olulisusele."

Sõudeliit polnud esimene spordialaliit, kes mind 2003. aastal ehk aasta enne olümpiamänge enda etteotsa kutsus. Võtsin sõudeliidu pakkumise vastu, sest mulle tundus sõudmises potentsiaali. Nägin šanssi tuua Eestile medal ja medal - Jüri Jaansoni hõbe - tuli.

Sõudeliitu juhtides saan ma oma ainsat täitmata unistust - olümpiavõitu - sepistada koos sportlastega. Olümpiavõit on olnud minu eluunistus kõik see aeg. Tudengiajal pikamaajooksu harrastades tõdesin õige pea, et mul puuduvad füüsilised eeldused ja olümpiavõiduni ma ei küüni. Sõudmisega olin varem kokku puutunud põgusalt kooliajal, kui käisin umbes kaks nädalat Emajõe ääres sõudetrennis.

Ilmselt kinnitan ma enamiku spordialaliitude eesotsas olevate ärimeeste seisukohta, et spordipoliitikas osalevad nad mitte edevusest, vaid ennekõike seetõttu, et konkreetne spordiala vajab toetust. Uskuge mind, ärimehed tahavad tegeleda ka muuga kui vaid raha kokku ajamisega. Mind ei tohi spordialaliidu eesotsas vaadata kui kahejalgset rahakotti. Tõsi, ma olen investeerinud sõudmisesse isiklikku raha, kuid selle summaga ma ei hoople.

Tegelen sportlaste ja treeneritega. Pidasin enda kohuseks näiteks juuni keskel Luzernis peetud MK-etapil umbes 15 kilomeetrit sõudekanali ääres edasi-tagasi joosta, et meie võistlejatest pilte teha. Kokku tegin üle 1500 pildi.

Enesekaitseks kasutatava džudžitsu erialaliit oli sisuliselt varjusurmas, kui ma selle umbes kuus aastat tagasi üle võtsin. Edevusega pole siin midagi pistmist. Olen veendunud, et spordialaliite juhivad inimesed, kes soovivad olla ühiskondlikus elus aktiivsed. Olen ise džudžitsuga tegelnud hobi korras kaheksa aastat, mul on ka treeneripaberid.

Eesti jõustruktuurides praktilise enesekaitse tehnikana õpetatava džudžitsu harrastajate ring on jõudsalt laienenud ning tänavu novembri lõpus tahame viia Eesti meeskonna esimest korda maailmameistrivõistlustele.

Samas möönan, et džudžitsu pole eriti populaarne spordiala ja alaliidu toetajate ringi kuuluvad eelkõige sõprade ja tuttavate firmad. Olen ka isiklikult erialaliitu investeerinud.

Võttes üle kergejõustikuliidu juhtimise ja eelarvesse planeeritud ligi 1,9 miljoni krooni suuruse miinuse, deklareerisin, et enne uute sponsorite kaasamist peame olema suutelised vana võla ise likvideerima. Olen veendunud, et saame püstitatud eesmärgiga hakkama 2007. aasta lõpuks.

Kui raskused on oma jõududega ületatud, pikendan lisalepinguid praeguste sponsoritega ning toon kergejõustiku juurde uusi rahaallikaid. Ka kergejõustikuliidus hoian sama joont - hetkel on peaaegu kõik spordialaliidu juhatuse liikmed erialaspetsialistid.

Minu endaga seotud firma on mitmel viimasel aastal toetanud kergejõustikku umbes paarisaja tuhande krooniga aastas.

Juhatus palus mul asuda spordialaliidu etteotsa. Olen aastaid mänginud squash'i, viimastel aastatel paraku seljahäda tõttu vaid hobi korras. Samas tunnistan, et väike edevusemoment oli spordialaliidu etteotsa asumisel olemas - saan CVsse lisamärke kirja panna.

Minu kui spordialaliidu juhi esmane ülesanne on eelkõige täita esindusfunktsiooni. Esindan erialaliitu Eesti olümpiakomitees, surun võistlustel võitjatel kätt ja annan üle auhinnad, samuti aitan leida sponsorraha.

Mind on palutud kahe spordialaliidu asepresidendiks ja mõlemal puhul olen ma ka nõustunud. Täidan asepresidendi kohustusi missioonitundest, teen seda tööd ilma palgata. Spordiliitude asepresidendikohad tähendavad mulle tegelikult vaid lisakohustusi ja -muresid. Ühena vähestest positiivsetest elamustest mainiksin seda, kui tõime Tartusse Argentiina karika.

Laskmisega seob mind see, et juba nõukogude ajal, kolhoosipäevil, võtsin ma majandi tippjuhina Kaiu mail südameasjaks laskespordi edendamise. Samuti olen ma Riigikogu liikmena tegelenud relvaseadusega. Autospordiga seob mind see, et olen omal ajal kümme aastat Žiguliga rallit sõitnud. Autospordiliidus sponsorrahasid kerjama ei pea - seal juhatuses on kõik ise tegijad.

Kunagi tosin aastat tagasi lasin endale augu pähe rääkida ja mõtlesin, et miks mitte proovida vedada spordiala, mida ise olen saanud harrastada. Võistlemine mulle enam pinget ei paku.

Parim tulemus sportlaskarjääris oli 1989. aastal MMi neljas koht NSV Liidu meeskonnaga, kuhu kuulus ka Sixten Sild.

Minu kui spordialaliidu presidendi ülesanne on leida inimesed, kes tegelikult on ju olemas, ning panna nad orienteerumise heaks tööle, see tähendab tegelema noortega, leidma sponsoreid ja vedama ala. Orienteerujate arv on igal aastal kasvanud ja ulatub umbes viie tuhandeni. Iga kolme aasta tagant on orienteerumisliit korraldanud Eestis rahvusvahelisi suurvõistlusi.

Sponsoreid olen otsinud ja leidnud tuttavate ringkonnast. Firmade ustele koputamas ning sponsorraha mangumas pole käinud.

Kuigi enamik spordijälgijaid seostab mind ilmselt eelkõige jalgpalliga, olen ma igati vältinud oma seotust jalgpalliliiduga, sest vastasel juhul ei saa ma olla jalgpallikommentaatorina erapooletu.

Curling'uliidu etteotsa sattusin tänu sellele, et eelmine juhtkond polnud enam huvitatud jääkeegli populariseerimisest Eestis ja ajakirjanikest entusiastidest koosnev huvigrupp käis välja minu nime. Otsustasin: miks mitte lüüa curling'u nimel lokku.

Minu eesmärk spordiajakirjanikuna on tutvustada curling'ut ehk jääkeeglit võimalikult laiale lugejaskonnale. Olen curling'ust kirjutanud sageli spordiajakirjas Sporditäht. Ajakirjanikud on üldse ühed entusiastlikumad jääkeegli harrastajad. Muide, mina kuulusin ka spordiajakirjanike võistkonda, kes võitis Eesti esimese curling'uturniiri.

Litsentseeritud mängijaid on Eestis alla saja. See tähendab, et curling on suhteliselt marginaalne spordiala. Samas on curling kallis ala - jää rentimise eest maksavad harrastajad ise. Kuigi alaliidu aastaeelarve on vaid 0,1 miljonit krooni, oleme seni rahaliselt hakkama saanud. Raha laekub liikmetasudest ja veidi on sponsoreerinud Tallinna linn.

Võtsin käsipalliliidu juhtimise vastu 1997. aastal paljuski tänu sellele, et mulle selline ettepanek tehti. Olen kooliajal Põlvas käsipalli mänginud ja selle spordiala käekäik läheb mulle korda. Oleme käsipallis viimastel aastatel tasapisi järjest kõrgemaid sihte seadnud.

Kui võrrelda käsipalliliitu ja ratsaspordiliitu, mille juhatuse liige ma olen, siis käsipalli toetuseks on tunduvalt raskem sponsorraha leida kui ratsutamiseks. Olen käsipalliliitu korduvalt rahaliselt toetanud. Mulle tundub, et lihtsam on ise raha anda kui käia seda teistelt mangumas.