Omanik peab metsa väärtust teadma

Artikkel

- Uudised
- 23. juuli 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Omanik peab metsa väärtust teadma
Omanikul on oluline teada metsa väärtust esmalt seetõttu, et valida sellele õige majandamise viis, teisalt sõltub sellest ka maksustamise tase.
Keskkonnamõju maksustamine on juba alanud ja seda nimelt süsihappegaasi emissiooni kvootide kaudu. Metsa osa süsinikuringes on aga väga tuntav ja kui süsihappegaasi emissiooni maksustamine kord juba on alanud, on väga tõenäoline, et asi ei piirdu suurtööstuse tasandiga.
Teiseks on metsa väärtus oluline tema omaniku jaoks ja seda juba rahalises mõttes. Sel juhul võrdleb maaomanik erinevate maakasutusviiside majanduslikku tasuvust ja teeb oma otsused sellest lähtuvalt.
Nagu iga teisegi elusorganismi puhul, on ka puude kasvamise kiirus metsas kõige suurem noores eas, hiljem nende kasv aeglustub ja lõpuks isegi lakkab.
Ehkki üksikud puud jätkavad kasvu, peavad teised neile selleks ruumi tegema. Suureneb varisenud ja surnud puude osa, mis lagunedes tarbivad selleks sama koguse hapnikku kui kasvades eraldasid ning emiteerivad kasvufaasis seotud CO2.
Tekib tasakaal vanade puude väljalangemise ja uute pealekasvamise vahel, ent üsna suur keskmine hektaritagavara siiski säilib ning vastav kogus CO2 jääb seotuks.
Kuna paljudel muudel maakasutusviisidel on süsinikneutraalne tulemus vaid unistus, on põlismetsade kaitse lisaks paljudele muudele keskkonnale olulistele aspektidele tähtis ka optimaalse süsinikuringe seisukohast.
Kuusikus seotud CO2 hulk kasvab vanuseni kuni 60 aastat umbes viis tonni aastas, edasi hakkab sidumisvõime aga kiiresti langema. Et metsa omanik saab tulu peamiselt puidust, on nii keskkonna kui ka omaniku jaoks soodsam intensiivne maakasutus.
Süsihappegaasi sidumise mõttes pole oluline, kas metsas kasvab kuusk või lepp, keskmiselt kasvab lepp isegi pisut kiiremini. Ilmselt ei ole see varsti enam ka omaniku jaoks oluline, sest näiteks kuiva lõhutud küttepuu hind on kuupmeetri kohta kuusepalgiga samas suurusjärgus. Üha tõusvad energiahinnad peaksid töökulu varsti katma.
Niisiis - metsaomaniku ja keskkonnahoiu vahel pole huvide konflikti. Tegelikult tuleb juba praegu mõelda sellele, kuidas suunata omanikku oma metsa kasutama ehk raiuma.
Elatustaseme tõus ja linnastumine vähendavad nagunii omaniku majanduslikku sõltuvust metsast ja kui ebaadekvaatsele metsanduspoliitikale lisandub veel umbes samade omadustega maksusüsteem, ongi probleemid käes.
Maaomaniku otsused sõltuvad lisaks rahale ka tema keskkonnateadlikkusest ja tegevusele seadustega kehtestatud piirangutest.
Siiski on kindel, et pikemas perspektiivis ei ole majanduslikke huvisid kuidagi võimalik ignoreerida. Maakasutuse määravad paljud asjaolud, ent süsinikuringe seisukohast piirab seda pinnase viljakus.
Sellest tulenevalt pakub rahvusvaheliselt tuntud metsandusasjatundja Gerard Deroubaix välja kolm võimalikku strateegiat, et keskkonnale vajalikku süsinikuringet tagada:
1) ladestada süsinikku madala mullaviljakusega aladel (Eestis sellist maad peaaegu pole);
2) kaitsta põlismetsi;
3) optimeerida raievanust kõrge mullaviljakusega aladel.
Häda seisneb selles, et põlismetsi on praeguseks vähe järele jäänud ja neutraalsusega rahulduda pole põhjust, sest mets saab jätkata oma rolli CO2 sidujana ka pärast raiet, puiduna. Kasvades neelab iga puu ühe tonni CO2 iga lisanduva m3 puidu kohta ja toodab 772 kg hapnikku.
Autor: Märt Riistop
Hetkel kuum