Eesti majandus kaotas ühe jõulisema juhi

Äärmiselt karismaatilise isiksusena ei jätnud Mati Jostov ükskõikseks kedagi, kellega ta oma eluajal kokku puutus. Olgu siis tegu mis tahes kooslusega - tõsiste ärimeeste, oma asja ajavate poliitikute, ülemus- ja alluvussuhetes kolleegide või mõnusa jahiseltskonnaga. Või ka ajakirjanikega, kes kasutades ära Jostovi "kättesaadavust", tihtipeale temalt kommentaare küsisid.

Nii kummaline kui see ka ei ole, ristusid minu ja tema - elupõlise majandusajakirjaniku ja elupõlise majandusjuhi - teed esmakordselt tänavu aprillis. Ehkki me olime varem korduvalt telefonitsi rääkinud, sain tal alles siis kätt suruda. Ja mis siin salata, Jostovi karismaatilisus lummas ka mind. Paaritunnise jutuajamise hakatuseks esitasin paar kompavat küsimust Eesti Põlevkivi üldiste arengute kohta. Pärisin sedagi, mida ta muudaks, kui tema juhitavasse ettevõttesse peaks ootamatult paradiis tekkima.

"Miks peaks siia paradiis saabuma. Ma olen volitatud ka praegu Eesti Põlevkivis kõiki asju ise muutma. Ja olen seda siin seitse aastat teinud. Me ei tunne millestki puudust. Kasum on korralik ja vaba raha on piisavalt," sõnas Jostov. Ning käis siis välja idee, mis tema eluajal jäigi täitumata. "Minu ammune mõte on küll selles, et muuta elektrijaamad ja Eesti Põlevkivi üheks suureks tootmiskontserniks. See idee oli mõned aastad tagasi peaaegu teostumas, aga kahjuks jäi see ära. Seda pigem poliitilistel põhjustel."

Jostov oli üks neid, kes seisis Eesti Energia mahamüümise vastu. Tema kui ärijuhi tugevust näitavad Eesti Põlevkivi kasvunumbrid. Kui ta 1999. aasta lõpul ettevõtte juhtimise üle võttis, oldi seal raskustes arvete maksmisega. Tänaseks on Eesti Põlevkivil kogunenud jaotamata kasumit üle 800 miljoni krooni. Seda lisaks läinud aasta 100 miljonile ja tänavusele 187 miljonile kroonile, mille emaettevõte Eesti Energia dividendidena välja võttis. Ning lisaks enam kui 750 miljonile kroonile, mis Eesti Põlevkivi Eesti Energiale kui kontsernile on laenanud. Ülihea äriseis andis Jostovile võimaluse teenida ka ise head palka - 1,8 miljonit krooni aastas -, millele ajakirjandus tihti viitas. "Ega see ei ole, jah, väike number, aga ma ei häbene seda. Olen rahul," vastas Jostov, kes oma lugematute ühiskondlike ametitega pole endale sentigi teeninud.

Eesti ühe suurema, enam kui 4000 inimest liitva kollektiivi juhina suhtus Jostovi kõigisse oma töötajaisse ühe mõõdupuu järgi: kui inimestesse. Kui vaja, kasutas ta karmi kätt, kui vaja, pakkus präänikut. Ent nagu tema kolleegid kinnitavad, alati asja eest.

Tema inimlikku suhtumist näitab seegi, et ta vahetult pärast Eesti Põlevkivisse siirdumist ennistas kaevurite päeva traditsiooni, mis oli kümme aastat varjusurmas olnud. Kaevurite päevale lisandusid peatselt ka Kaevuri viin ja Kaevuri kommid.

Jostovil oli hea huumorimeel. Meiegi kohtumisel rääkis ta ühe anekdoodi, mis talle "Pehmetest ja karvastest" oli meelde jäänud. Toona ta palus, et ma neid sõnu tema suhu ei paneks. Teen seda nüüd, tema lahkumise järel. Kinnitamaks, et tegu oli ilma ja inimesi mõistva mehega. Jutt ise oli järgmine.

Läheb Edgar Villu juurde ja küsib: "Sa oled tark mees, ütle, kas Arnold kandideerib või ei?"

Villu ütleb: "Vastab tõele."

"Nii et ikkagi kandideerib?"

"Seda, kas ta kandideerib või ei kandideeri, ei oska ma sulle öelda. Aga see, et ma tark mees olen, vastab küll tõele."

Elu naljakamate tahkude nägemine aitas tal paremini toime tulla ka oma vahetu tööga Eesti Põlevkivi eesotsas. Tõelise energiapommina suutis ta samas taktis liikuma panna kogu kollektiivi.

Mati Jostovi lahkumisega on Eesti majandus kaotanud ühe oma jõulisema juhi.

Kuigi minu ja Mati Jostovi elumajade vahel Tartus Elva tänaval on veel paar maja, kutsusime teineteist ikka naabrimeesteks. Käsime tihti koos jahil ja kalal. Polnud jahti, kus Mati, Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige oleks jäänud märkamatuks. Juhina oli ta erakordselt jõuline ja sihikindel, ta suutis end alati kehtima panna. Ta oli justkui loodud natuurilt juhiks - ta sobis ükskõik millisele juhipostile.

Ta oli Ida-Virumaal üks suuremaid tegijaid ja kindlasti Ida-Virumaa kõige elurõõmsam tippjuht. Ta oli sündinud optimist. Kui ta seda poleks olnud, siis ilmselt poleks ta ka asunud Eesti Põlevkivi juhtima.

Tutvusin Mati Jostoviga kümmekond aastat tagasi ja mitte äri, vaid ühiste sõprade kaudu. Kui ma meenutan Matiga kohtumisi, siis mul tulevad meelde väga harvad juhud, kui me omavahel rääkisime ärist, ikka rohkem lastest, hobidest, sõpradest.

Ma usun, et Mati jääb ka pärast lahkumist kokku hoidma seda suurt sõpruskonda, kes Mati korraldatud üritustel omavahel tutvusid. Tänapäeval on vähe neid, kel on oma arvamus ja kes julgevad selle ka välja öelda. Mati oli üks selline kindlasti.

Ta oli otsekohese ja teinekord ehk pisut krobelise ütlemisega mees. Samas pidas ta lugu neist, kes ka talle samasuguse siiruse ja otsekohesusega tõtt ütlesid.

Tunnen Mati Jostovit alates 1993. aastast, kui hakkasime koos Hoiupanka üles ehitama. Kui inimestel klapivad veregrupid, siis kasvab tutvusest välja sõprus. Mati oli minu väga hea sõber. Tegelikult oli Matil palju sõpru ja see tulenes tema isikuomadustest. Ta oli lihtsalt nii lahe ja huvitav, et kõik said temaga ruttu sõbraks. Eriti hämmastav oli ka tema hea läbisaamine igal tööpostil kõigi kaastöötajatega, nii alluvate kui ka ülemustega, sest ta oli aus ja õiglane mees.