Talu ei pea kahe lehmaga

Kümme aastat negatiivset arvamust Eesti põllumajanduse kohta on minevik, hulga inimeste arvates kõlavad viimased kolm aastat juba optimistlikumad noodid. Niisuguse tulemuse andis viimane riigikantselei ja Riigikogu maaelukomisjoni tellitud uuring.

Arvatakse, et maaettevõtlus on kriisist üle saanud, põllumehele makstakse toetusi, tuntakse heameelt maaelu elavnemisest. Positiivsed muutused tulenevad suuresti ELi põllumajanduspoliitika rakendamisest Eestis - järelikult on vaatamata esialgsele skepsisele euroliidu põllumajanduspoliitika omaks võetud.

Mõistan, et kõigile need muutused ei meeldi, sest eks ole ju negatiivne taust teinekord parim viis näpuga näidata ja edasi hädaldada, kuidas teised on sinu vigades süüdi. Pean lugu neist, kes hindavad olukorda objektiivselt ning vaatavad ettepoole. Küllap mõistavad nad, et maaelu ja põllumajanduse areng on tasakaalustatud ja jätkusuutliku ühiskonna üks olulisemaid tagatisi.

Kui arutletakse põllumajanduse ja maaelu üle, siis räägitakse enamikul juhtudel ka toetustest kui arengu esimesest tarvilikust tingimusest. Uuringu järgi pooldab toetusi põllumajandustootjatele 69% elanikest (linnas 62 ja maal 77%).

Ühest küljest on see hea tulemus: üle 10 aasta viljeletud liberaalne turumajandus, kus uppuja päästmine on uppuja enda asi, ei ole inimeste teadvusesse lõplikult juurdunud. Vastupidi, enamik Eesti inimesi mõistab, et ühiskonna stabiilsuse huvides ei saa linn maast ohtlikult kaugeneda.

Kuid kõrges toetusprotsendis on ka varjul oht - tootja võib jääda, käed rüpes, istuma ning liigselt toetuse peale lootma. Rahajagamise juures leidub alati neidki, kelle arvates üht rühma toetatakse palju, teist vähe.

Küllap teavad asjaga kursis inimesed hästi, et Eestis ei ole kedagi n-ö üle toetatud, ka suuri põllumajandusettevõtteid mitte. Vastupidi, investeeringutoetust on suured ettevõtted saanud ühe töötaja kohta vähem kui väikesed, alla 10 töötajaga ettevõtted. Luua ühiskonnas vastandamise õhkkond ning kujundada arusaam, et keegi elab väga hästi siis, kui teistel läheb halvasti, on põhimõtteliselt väär.

Ärgem idealiseerigem aegu, mil talu sai peetud 10 hektari ja kahe lehmaga, need ajad on möödas - talu või väikeettevõte peab ennast ära majandama. Riik ei saa toetada kümne kana omanikku seepärast, et ta talumees on. Iga õmblusmasinaomanik ei ole ju ka veel väikeettevõtja!

Pigem loome uue maaelu arengukavaga võimalusi maakodu rajamiseks, panustame inimväärse elukeskkonna loomisse maal. Uuring näitab, et üle poole elanikkonnast soovib elada maal. Just elada, sest tööl tahetakse siiski linnas käia. Miks elada maal? Parem lapsi kasvatada, puhtam õhk, ohutum keskkond, suurem vabadus. Riik toetab neid, kel on soovi ja tegutsemistahet leida oma tee. Me ei tohi unustada, et 2013. aastaks vähenevad turu- ja otsetoetused ning maaettevõtjad peavad siis olema jätkusuutlikud ja konkurentsivõimelised. Uues maaelu arengustrateegias aastateks 2007-2013 on just esimene meede nähtud ette väiksemate põllumajandusettevõtjate konkurentsivõime tõstmiseks.

Riik loob põllumehele tingimused, annab õnge. Toetust ei tohi maksta toetuse pärast, vaid sihipärase ja tegusa äriplaani jaoks. Neile, kes kahe lehma toetamise mentaliteeti agarasti juurutavad, tuletan meelde, et juba täna tuleb mõelda sellele, et tulevikus ei peaks ükski maaettevõtja ega talupere olema õnnetus sotsiaalses olukorras.

Luike, haugi ja vähki etendatakse Eestis paljudes valdkondades, põllumajandus ja maaelu pole erand. Arusaamatud on siiski emotsionaalsed mõtteavaldused, kus suuremates põllumajandusettevõtetes nähakse vaenlast. Kes vähegi majandusteooriat ja -praktikat tunneb, näeb, kui palju töökohti on need ettevõtted maapiirkondades loonud; kui paljudel maaperedel on leib laual, kes ise ei ole võimelised oma ettevõte looma või kellel pole selleks võimalust. Suuremate põllumajandusettevõtete osast külapildi elavdamises ei ole samuti vaja pikalt peatuda.

Kui talu majandab end ära luuletuste kirjutamisega, siis lasku käia - mis saab kellelgi selle vastu olla? Talu või maaettevõtte edukuse tagab eelkõige nutikas äriplaan, millele lisanduvad toetused. Kui see on paigas, siis võibki nautida maalilisi, mis aga peamine, realistlikke pilte õnnelikust taluperest ja kaunist talust.

Oma kitsukese mätta otsast on teinekord raske näha laiemat horisonti. Ometi oleks see mitte üksnes kasulik, vaid lausa vajalik - Eesti on siiski üks. Ning on üks ka Eesti põllumajandus ja maaelu, kuhu mahuvad ära nii suured kui ka väikesed tegijad.

Autor: Ester Tuiksoo