Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Riik on nokauti löödud
Asi ei ole ju tegelikult selles, et Oliver Kruuda tahab Rein Kilgilt Pärnu Sadamat ning Kilk tahab Kruudalt Werolit, vaid et mõlemad tahavad riigilt oma magusat tükki kätte saada. Nii Pärnu Sadama kui Weroli puhul on kaotajaks linn või riik. Ja kaotajaiks on neid teinud ikka suurte taskutega poliitikud. Pärnu Sadama saatus otsustati tegelikult kümmekond aastat tagasi, kui linnavõim kaasas sadama osanikeringi Kilgi juhitava Pindi Investi. Umbes aasta pärast otsustas Pärnu linnavõim Kilgi õhutusel: firma tuleb börsile viia. Börsile muidugi ei jõutud, küll aga kukkus linna osalus sadamas 51%-lt ligi 40%-le. Ja oligi kontrollosalus vaikselt "erastatud". Pärnakad on "tänu võlgu" tollastele linnajuhtidele Vello Järvesalule ja Väino Lindele, kelle kätega Kilk linnaasju ajas.
Pärnu linn ei ole saanud edukast sadamaärist sentigi (v.a 2002. a, kui Kilk andis armulikult dividendi klausliga, et see läheb sadamatee ehituseks). Keskmiselt 20-30%se rentaablusega töötava sadama vara läheb paljuski Kilgi teiste firmade toetuseks, laenukäenduste ja tagatiste näol. Kilki tänamatuses aga süüdistada ei saa. Järvesalu ja Linde naudivad juba üle kümne aasta Pärnu Sadama nõukogu liikme hüvesid.
Vaid veidi keerulisem on Werol. Aastaid on see olnud Rahvaliidu poliitikute lüpsilehm. Sinna on läinud sadu miljoneid maksumaksja raha, ikka selleks, et poliitikud saaks end rapsi taustal põllumeestele kiita. Nüüd ilmus välja põllumajandusministri hea tuttav ettevõtja ideega: müüge Werol maha. Et leidus aga teisigi huvilisi, siis kõlas gong ja poksimatš algas. Nagu ikka, oli juba enne matši nokauti löödud riik, kes on pannud Werolisse sadu miljoneid.
Muuseas, lugesin just raamatut sellest, kuidas Silvio Berlusconi rikkaks sai. Õnneks pole meie ärimehed ja poliitikud veel päris kõike ära õppinud.