Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sting lõpuks kohal!
Tuuri repertuaar on segu eri rahvaste muusikast, mis viib kuulaja mitmekesisele helilisele teekonnale. Sting on alati püüdnud avardada popmuusika piire, tuues oma loomingusse džässi, klassikalise ja maailmamuusika elemente, kirjutades tähendust omavaid tekste ja püüdes oma muusikaga publikuni sõnumit viia.
Sting tuleb Tallinna oma Euroopa turnee "Broken Music Tour" raames, mis kujutab endast uut ja energiast pakatavat rock show'd. "Broken Music Tour'il" mängib Sting lisaks laulmisele basskitarri, kitarre mängivad tema kauaaegne sõber Dominic Miller ja Lyle Workman, trummidel on Abe Laboriel Jr.
Stingi soojendusesinejaks on tema vanima poja Joe Sumneri bänd Fiction Plane, kes näitas ennast heast küljest ning teenis publiku lugupidamise juba ka Ameerika tuuril. Tegemist on Briti alternatiivrokkbändiga, kelle muusikaliseks eeskujuks peetakse bändi The Police. Ise nimetavad nad oma suurimaks mõjutajaks ansamblit U2, aga ka Nirvanat ja Smashing Pumpkinsit. Fiction Plane'i debüütalbum "Everything Will Never Be OK" ilmus 2003. aastal.
Stingi kontsert Norras Molde Jazzil oli üks festivali kõrghetki. Vähemalt 9000päine publik täitis iga ruutmeetri kohalikust vabaõhumuuseumist, mille küngaste ja tiikide vahel külluslikus mustikametsas lava asus. Ehkki niigi võis olla kindel, et kontserdi muusikaline pool on viimase peal, jagus ometi häid üllatusi.
Publikut soojendanud Fiction Plane, kus peakangelaseks Stingi poeg Joe Sumner, pakkus veenvat energilist rokki. Selles oli Police´ilikku hõngu, Sumneri hääleski oli pehmust, mis meenutas isa, ent siiski oli bändil selge oma käekiri. Joe Sumneri silmis põles energiatuluke, mida pidi olema tunda ka lavast kaugemal. Sumnerit jagus kitarri mängima ja laulma nii lava ette kui ka kõlarite peale. Nende bändist hoovas rõõmsat mängulusti.
Stingi enda täius avaldus lihtsuses ja terviklikkuses. Ei publikut üles kütvat action'it, ei valgusmänge ega tühja juttu. Ta laulis südamest ja mängis oma päevinäinud basskitarri ilmselge mõnuga. Stingi hääles polnud märkigi väsimusest või sellest, et ta neidsamu laule juba aastakümneid esitanud on. Kava koosnes vaid hittidest, mis kõlasid värskelt ja ajatult. Pooleteisetunnisesse kontserti mahtus koos lisalugudega ligi paarkümmend laulu, lõpus "Every Breath" ja "Fragile". See oli aus muusika, mis vääris kogemist.