Vene pensionireform kogub alles hoogu

Venemaa sotsiaalprobleemid on teiste Euroopa riikidega enam-vähem samad - kasvav pensionäride hulk, suur sündivus enne ja pärast Teist maailmasõda ning madal sündivus praegu. Lisaks madal valitsuse poolt makstav riiklik pension, kirjutab Venemaa pensionifondide turul tegutsev Austria pank Raiffeisen oma pensionituru ülevaates.

Nõukogude Liidus maksid töötajad jooksvalt pensionäridele pensione, mis ulatusid kuni 75 protsendini teenitud töötasust. Sündivuse dramaatiline langus 90ndate alguses viis aga olukorrani, kus vaid riiklikule maksesüsteemile enam lootma jääda ei saanud. Kui 70- ja 80ndatel oli Raiffeiseni andmeil Nõukogude Liidus iga pensionäri kohta koguni viis-kuus töötajat, siis nüüd vaid kahe ringis.

Otsides võimalusi riikliku pensionifondi defitsiidi leevendamiseks alandas Vene valitsus möödunud aasta alguses sotsiaalmaksu määra. Kui vana maksumäär ulatus kuni 35,6 protsendini sissetulekust, siis uus maksumäär kuni 26 protsendini (20% sissetulekust läheb riiklikku pensionikassasse, ülejäänud jääb peamiselt tervishoiu rahastamiseks). See aga pole aidanud kaasa ümbrikupalga vähenemisele ning riikliku pensionifondi defitsiit on kasvanud veelgi ning võib ületada sel aastal 3 miljardi dollari piiri.

2002. aastal käivitati Venemaal kolmesambaline pensionisüsteem, võttes aluseks Rootsi kogemuse.

Esimene pensionisammas koosneb niinimetatud baas- ja kindlustusosast, mida finantseeritakse tööandja makstavast sotsiaalmaksust. Pension on riigi poolt garanteeritud ja ulatus möödunud aastal Vene keskpanga andmeil keskmiselt 2364 rublani (1087 krooni) kuus.

Teine pensionisammas sisaldab endas kogumispensioni, mis on mõeldud 1967. aastal ja hiljem sündinutele. Seda finantseeritakse samuti sotsiaalmaksust. Erinevalt esimesest sambast liiguvad summad nagu Eestiski inimese enda valitud fondivalitseja kätte.

Teise pensionisamba teenuseid pakub 55 pensionivalitsejat 98 fondiga.

Ehkki teise sambasse on rahakogumise võimalus 54,6 miljonil venelasel, on seda kasutanud neist vaid umbes 4%. Raiffeisen toob peamise takistusena välja inimeste vähese teadlikkuse pensionireformist, elementaarse finantskultuuri puudumise ja selle, et riik pole pensionireformi populariseerimiseks peaaegu midagi ette võtnud.

Ebatavaline on sealjuures see, et suure turuosa võtavad enda alla suurtele töötuskontsernide alla kuuluvad pensionifondid. Raiffeiseni andmeil olid nad selle aasta 1. aprilli seisuga ainuke välismaine II samba pensionifondi teenuse pakkuja Venemaal.

Hoolimata praegustest seadusandlikest piirangutest ja passiivsest liitumisest on Raiffeisen turu suhtes äärmiselt positiivselt meelestatud. Kui 2006. aasta lõpuks võiks teise samba fondide kogumaht Venemaal panga hinnangul jääda veel alla 10 miljardi euro, siis kümne aasta pärast võiks olla teise pensionisamba fondides juba üle 300 miljardi euro.

Kolmanda samba peamiseks eesmärgiks on suunata pensionikoorem riigilt töötajatele ja tööandjatele. Tegemist on tööandja pensioniga, mis võiks hõlmata rohkem kui 65 miljonit inimest. Sarnaselt teise sambaga on ka siin suur osa suurfirmade all olevatel kinnistel pensionifondidel. Samas on tööandja pensionisüsteem Venemaal alles arenemisjärgus. Raiffeisenis usutakse, et kolmas pensionisammas hakkab laiemalt levima, kui ettevõtted (eriti välismaisel kapitalil põhinevad) alustavad töötajatele pensioniplaanide tutvustamist.