Ergma on parim, aga igaüks on Rüütlist parem

Eestile on jäänud nüüd kolm presidendikandidaati: respublikaan Ene Ergma, sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilves ja - kui presidenti ei valita Riigikogus - siis ka praegune president Arnold Rüütel.

Äripäev peab parimaks kandidaadiks esimest ja halvimaks viimast.

Me eelistame Ergmat teistele esiteks sellepärast, et ta esindab Res Publica liikmena parempoolset maailmavaadet. Sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilves võtab sõna "miinimumriigi" vastu ja talle meeldiks ühiskonnas rohkem raha laiali jagada. Rahvaliiduga seotud Arnold Rüütel kannab samuti vasakpoolset mõtteviisi. Äripäev arvab, et mida vähem riiki, seda parem.

Isikuna on Ene Ergma ladna inimene, kellega kõigil on lihtne suhelda. Ilves on palju kõrgim ning paneb kaaskõnelejad mõnuga endast rumalamana tundma.

Ilves on kolmest kandidaadist kõige konfliktsem tegelane. Ergmat tuntakse samas kui sõltumatut poliitikut, kes suudab erakonnasisestest nägelustest kõrgemal olla. Riigikogu spiikri töö, mida Ergma tegi, ongi ses suhtes presidendiameti moodi, et seal tuleb otsida mõistmist erakondade vahel. Rüütlit ei saa konfliktseks nimetada aga eelkõige seetõttu, et ta ütleb üldse harva midagi, mis arutelu tekitaks.

Argument, mida Ene Ergma juures ehk kõige rohkem välja tuuakse, on see, et ta on naine. Me ei pea naisküsimust iseenesest oluliseks. Kui endine kultuuriminister Signe Kivi on öelnud, et identifitseerib ennast eelkõige naisena, siis Ergma teatab oma intervjuudes, et tema on eelkõige teadlane. Ometi räägib naisküsimus kõva häälega pigem Ergma kasuks: seda peetakse katseks, kas Eesti on naispresidendiks valmis. Ja Äripäeva meelest on Eesti kindlasti valmis heaks naispresidendiks.

Üheks oluliseks küsimuseks presidendi paikapanemisel on tema suunatus sisse- või väljapoole. Ergma oleks ses küsimuses kõige enam tasakaalus. Ta ise ütles eilses Postimehes, et vaataks 60 protsenti Eesti sisse ja 40 väljapoole. Ilves muidugi lõpetaks kõige kindlamini viieaastase vaikelu presidentlikus välispoliitikas. Ta on küll sots, kuid kommunismi vaenlane ja Venemaa kriitik (mida ei saa öelda kõigi lääne vasakpoolsete poliitikute kohta). Kuid Ilvese jätaks kodus hätta just tema elitaarsus. Mis puutub Rüütlisse, siis temale on välissuhtlus alati vaevaline olnud, ta vajab isegi inglise keele jaoks tõlki.

Praegu on tähtis see, et president valitaks Riigikogus. Mida varem lõpeb poliitiline kauplemine, mis praegu koos presidendivalimistega maale on laskunud, seda parem. Ergma valimisel on ka see ratsionaalne põhjendus, et ta on tõenäolisem kompromiss.

Oleme kirjutanud, et Rahvaliidu otsus panna Rüütel kandideerima alles valimiskogus ei olnud eetiline. See tähendab, et ametisolev president ei pea teistega võrdsetel alustel Eesti tuleviku üle arutlusi pidama.

Samamoodi on halb vaadata Keskerakonna praegusi võimumänge. Nemad püüavad ennast tähtsaks teha kord üht, kord teist kandidaati vaibale kutsudes, jättes samas otsad lahti selleks, et lõpuks ikka Rahvaliidu ja Rüütli selja taha joonduda. Loodame, et me saame siiski presidendi, kes suudab selle ametikoha jälle tõsiseltvõetavaks teha. Seda suudaksid nii Ilves kui ka Ergma.

Autor: ÄP