Mazda 3 läbis õrna uuenduse

Juba esimesed testikilomeetrid kerge kohenduse saanud Mazda 3ga tegid selgeks, et selles loos ei saa rääkida, kuidas kiirendus minu nagu jahukoti istmesse viskas või kuidas kurvis külg ees olles Good Yearid paremini lõhnavad kui Michelinid.

Tegelikult pole ka põhjust, sest tegu oli vaid tava Mazda 3 facelift'iga ja hullvõimast MPSi veel mekkida ei antud. Esimese testipäeva õhtul muigasid vanemad kolleegid kõik koos ja nimetasid kauget reisi lõhnakuuse testiks, mis peaks tähendama umbes seda, et miskit pole muutunud ja saime uut iluvõre proovida. No tegelikult oli neil õigus, sest väliselt ja ka siseselt on muutusi üsna vähe. Välimus on minu jaoks igatahes sama kui eelmisel mudelil ja uued värvid valikus ei muuda asja. Küll on kenad uued valuveljed, mis valikusse tulid.

Interjöör on asjalik nagu Mazdal ikka ja väidetavalt on seal muudatusi tehtud… no kui te nii ütlete, härrased Mazdast. Tegelikult mainiti küll üht olulist muudatust salongis istuja jaoks.

Nimelt olevat kliendid kurtnud liigselt suure teemüra üle. Seda viga on üritatud parandada, lisades autole rohkem müraisolatsiooni mootorikatte ja katuse alla. Samuti on mängitud vedrustuse ja rehvidega, et müra liialt salongi ei satuks. Numbrid igatahes näitavad, et müra on tõeliselt vähenenud. Ees oli istujatele piisavalt ruumi jäetud, tagaistujate jalgaderuum võiks väheke suurem olla ja sama käib ka pagasiruumi kohta, kuid neid asju ei olnud muudetud.

Et mängitud oli ka vedrustusega ja seda jäigemaks muudetud, siis oli autot eriline lust Sardiinia mägiteedel mekkida.

Rehvilõhnast rääkida ei saa, sest olenemata kõigest istus Mazda 3 teel nagu liimitud ja isegi aeglase diisliga oli seal lõbus lasta. Ei, ärge saage minust valesti aru, Mazda diisel pole mingil juhul aeglane ja vastik, vaid vajaka jäi temast mägiteel, kus oleks ihanud midagi sellist nagu MPS olema saab.

Igapäevaseks eluks on diiselmootoriga Mazda 3 kindlasti parim, kuid kahjuks kalleim variant.

Hirmsasti tahaks kiita pidureid. Nende headusele olen mina ja üks kolleeg palju tänu võlgu, kui peaaegu oma ninade täpse reljeefi esiklaasile talletasime.

Suhteliselt suurel kiirusel ilmus teele ei tea kust suur lambakari (mitte rumalad turistid, vaid ikka ehtsad lambad), meie ja auto pääsesime õnneks vaid ehmatusega, samas oli lammastel ja nende karjusel täiesti savi, et nende ees oli üks uhiuus Mazda 3 end risti pidurdanud.