Lõpetame lastetoetuste lausmaksmise

Erakonnad panevad kokku uusi valimisprogramme ja tundub, et valimisdebattides muutuvad keskseks teemaks lastetoetused.

Äripäeva arvates peab peretoetuste süsteemi otsustavalt muutma ja loobuma põhimõttest, et riik maksab toetusi kõigile peredele. Lastetoetuste maksmine tuleb siduda pere sissetulekuga.

Vähendades riigilt abiraha saavate inimeste arvu, on võimalik suurendada nendele peredele makstavaid summasid, kes tõesti toetust vajavad.

Eestis on peredele mõeldud tosin erinevat riiklikku toetust. Lisaks veel vanemapalk, õppelaenu osaline kustutamine, maksusoodustused ja omavalitsuste toetused. Seega on meil peretoetustega justkui kõik hästi. Häda on aga selles, et lastetoetusteks makstavad summad on suhteliselt väikesed.

Näiteks kuni 1-aastase lapse vanemale makstakse 700 krooni kuus ja 1-3aastase lapse vanemale 600 krooni kuus ning 3-8aastase lapse vanemale 300 krooni kuus. Ühele perele võivad nimetatud summad olla arvestatav osa pere-eelarves, teine ei pane pangakontole laekuvat lastetoetust aga tähelegi.

Senisest süsteemist loobumist toetab ka vanemapalga kehtestamine, mis tagab, et pärast lapse sündi pere sissetulek ei vähene. Seega ei vaja jõukam osa elanikkonnast täiendavat riigi abikätt.

Meie ettepaneku suurim miinus ja praeguse süsteemi pluss on lihtsus. Kust tõmmata piir, kes väärib toetust ja kes mitte? Selleks tuleb määrata minimaalne pere sissetulek pereliikme kohta, mis tagab lastega peredele rahuldava elustandardi. Kelle sissetulek jääb madalamaks, see saab ka küsida toetusi.

Teine vastuargument on varimajandus ja ümbrikupalgad. Praegu toetatakse võrdselt kõiki lapsi ja lapsevanemaid, ka neid peresid, kus üks või mõlemad vanemad saavad ümbrikupalka ja ei panusta riigieelarvesse. Kui hakkame maksma toetusi sissetulekust lähtuvalt, siis võib see põhjustada sissetulekute varjamist ning soosida varimajandust.

Selle probleemi vastu saab aga seista avalikustamisega. Riigilt toetust saavate inimeste nimed või siis kõigi maksumaksjate poolt makstavad maksusummad võiksid olla avalikud. See tekitaks ühiskondliku kontrolli ja aitaks välja sõeluda neid, kelle tegelik sissetulek on suurem deklareeritavatest tuludest.

On veel kolmas oluline vastuargument toimetuse ettepanekule. Vaesematele peredele makstavate toetuste järsk suurenemine tekitab olukorra, kus üks või mõlemad vanemad ei ole enam huvitatud tööl käimisest ja elatuvad riiklikest abirahadest. Ehk astuvad vabatahtlikult vaesuslõksu. Taoline risk kaasneb aga senise süsteemiga jätkates. Seetõttu tuleb jälgida, et toetussummade kasvutempo ei oleks kiire.

Hakates maksma peretoetusi sissetuleku järgi, on meil võimalik vältida riigieelarve mahu kiiret kasvu ja kulutada maksumaksjate raha teistele kriitilistele valdkondadele. Saame ka jätkata üksikisiku maksukoormuse alandamist. Meie oponendid ütlevad nüüd, et kõik lapsed on võrdsed ja sissetulekute järgi ei ole õige lastetoetusi maksta. Teisalt on meil aga vanemapalk ja iga aasta väheneb tulumaksumäär, mis tagavad, et paremal elujärjel perede lapsed ei jää lastetoetuste lausmaksmise lõppemisel halvemasse olukorda.

Autor: ÄP