Vana mööblitüki uus elu

Kindlasti on paljud meist maal vanaema juures pööningut kraamides või linnakodus garaaži koristades leidnud mõne aegade hämaruses silma alt ära tõstetud vana mööblitüki. Olgu selleks vana tool, katkise jalaga laud või moest läinud riidekapp - kõik nad on omal ajal tallele pandud lootuses, et ehk läheb kunagi neid veel vaja. Tol ajal ei olnud inimestel kombeks midagi niisama ära visata, kuigi moodsamad esemed elamistesse toodi. Mida aga aastaid seisnud tolmuse ja võib-olla ka katkise kapi, tooli või lillepostamendiga peale hakata?

Kõige halvem, mida ette võtta saab, on leitud ese lihtsalt minema visata, kuna esmapilgul ei näi moest läinud disainiga mööblitükk elamisse sobituvat. Selle asemel et ämblikuvõrkudesse mähitud ja koide näritud ese otseteed jaanilõkkesse visata või prügimäele lennutada, tasuks aega võtta ja pühendada hetk mööblitüki lähemale uurimisele. See ei võta kaua, kuid võib osutuda määravaks tükikese ajaloo edasikandmisel. Vaadata tasuks, kas ja missuguseid silmaga nähtavaid kahjustusi esemel on: koiaugud, puuduv spoonitükk, katkine jalg, kaotsi läinud iluliist, lahtised, logisevad tapid, hallitav või mädanev kapipõhi, -sein. Esmapilgul lootusetuna näiv laud või kapike võib lähemal vaatlusel täiesti taastamiskõlbulikuks esemeks osutuda.

Järgmise sammuna võiks kindlaks teha iseenda oskused. Kui leitud ese ühes tükis püsib, asendamist ega parandamist ei vaja, piisab täiesti puhta vee ja seebiga pesemisest. Ja endalegi üllatuseks võite avastada hoopis uue näoga furnituuri. Julgemad võivad katsetada tärpentini, piirituse lahusega (tammest esemete puhul välistatud!).

Kuid ka logisevate jalgadega tooli remontimine pole keskmisele mehele-naisele üle jõu käiv ettevõtmine. Selleks tuleb vaid taastatav ese algosadeks lahti võtta, puhastada, uuesti kokku liimida ja pitskruvidega kokku tõmmata. Meeles tuleks pidada, et ühenduskohtadest välja imbuv liim on mõttekas koheselt eemaldada, hiljem on seda juba väga tülikas teha.

Kui on soov vana lakki või värvi uuendada, tuleks esmalt vanadest kihtidest lahti saada. Värvi- ja lakieemaldusvahendeid müüakse pea igas suuremas ehitusmaterjalide poes. Seejärel on vaja kogu ese veel üle lihvida ja tolmust puhastada. Seejuures on tähtis tähele panna, et lihvitakse vaid piki puidu kiudu, vastasel juhul on tulemuseks kriibitud sigri-migriline pind.

Viimistlusvahendite valimisel peaks antiikesemete korrastamise puhul olema ettevaatlik. Saja-aastase vana laua värvimiseks ei sobi kaasaegsed poodides müüdavad mööblivärvid. Kui on soov vana võimalikult ehedal kujul taastada ja eset ka tulevastele põlvedele säilitada, oleks targem laki-värvi valikul nõu küsida oma ala spetsialistidelt. Nii on tulemus parem ja eksimisvõimalus olematu.

Ega peagi ju alati kõiki asju ideaalilähedaselt korda tegema. Enamasti on leitud esemega kaasas ka huvitav lugu, ostis selle vanavanaisa kunagi ammu laadalt, lasi külatisleril teha või on sellega seotud mõni muu huvitav seik perekonna ajaloost. Sel juhul räägib ese tuhat korda enam kui ta välimus. Pole vahet, kas kõik nupud kapiuksel on ühesugused või kas värv on ideaalselt korras ega kooru. Mööblitükk on ikka armas ja väärib aukohta ka uues kodus, kus ta saaks oma lugu edasi jutustada.

Ja kui peaks ka selguma, et leitud esemega midagi peale ei osata hakata, seda siis kas oskuste puumisel või pole eseme leidja vanakraami austaja, ei tohiks lihtsalt käega lüüa ja mööblitükki prügimäele vedada. Alati, ka kõige kehvemas seisus asjale, leidub tahtja.

Seepärast võiks seda pakkuda sõpradele, tuttavatele, heale naabrile, kas või antiigiärisse. Ükskõik missugune variant neist on ikka parem kui eseme hävitamine. Pealegi ei pruugi üleliigse kraami müümine tänapäeval teab mis tülikas protseduur olla. Interneti vahendusel on see lihtne ja vähe aega nõudev.

Alati ei pea poes uue asja järele haarama, kulutades selleks tuhandeid kroone, vaid märksa mõistlikum ja raha, keskkonda säästvam on püüda vana parandada. Tehes seda ise või usaldades töö meistri hoolde. Tulemus on kindlasti kordi parem, sest asjale jääb alles selle hing, mis uue katte all edasi saab elada.

Autor: Evelin Rikma