15 aastaga unistuste Eestisse

August 1991. Eesti keskmine kuupalk on 160 krooni ning poodides valitseb tühjus. Levinuim auto on Žiguli, kuid bensiini pole.

Talongimajandus. Ostukaart. Ometigi tehakse just sel suvel esimesed mobiilikõned ning vaikselt hakkab tänavatel levima rikkuse metalne hõng.

Moskva tänavaile sõidavad aga tankid.

Ning siis, ühtäkki sõidavad tankid ka Tallinna-Tartu maanteel, torud kenasti vastusõitjate poole suunatud.

Ja raadiomaja juures. Ja teletorni juures.

Samal, 20. augustil, veidi enne südaööd hääletab 69 toredat inimest iseseisva Eesti Vabariigi väljakuulutamise poolt.

Aitäh!

Putši eelõhtul viibisin Stockholmis Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Partei korraldatud konverentsil "Baltikum - Lääne-Euroopa tulevik".

Kuuldes toimunust, soovisin võimalikult kiiresti Eestisse naasta, kuigi Rootsi välisminister Sten Andersson soovitas asjade käiku turvaliselt Rootsist jälgida. Meie jaoks oli esmatähtis, et Rootsi valitsus võtaks putši suhtes selge seisukoha ning toetaks meid võitluses riigipöörajate vastu. Mõtlesin, et kui maailm nüüd putšiga lepib, siis pole meil enam vähimatki lootust. Meie eesmärgiks oli iseseisvus kohe Toompeal välja kuulutada. Toona polnud aga sugugi ühene, kas olukord on meile soodne või ebasoodne, kas tark on tegutseda või oodata. Ka iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmine oli vähemalt samavõrra meeleheitesamm kui pidupäevaaktsioon.

Ajalugu säästis meid, meie vabanemine toimus veretult ja inimohvriteta. Omariiklusele olid inimestel erinevad ootused, kuid me kõik saame neid realiseerida vabas Eestis.

Arvan, et eks me unistasime ilusast elust ja samas, ega me nagu väga pikalt ette ei osanud unistada.

Ma arvan, et eestlastel ongi olnud see õnn, et oleme eeskuju otsinud ajaloost, kuid oma eesmärgid sättinud tulevikku, ja kui te küsite nüüd selle tavalise küsimuse, et kas me sellist Eestit tahtsimegi, siis ma ütlen, et ega me võib olla nii head ei osanud tahtagi!

Eestil on läinud paremini, kui me oskasime tahta. Igal aastal, igal momendil on langetatud õigeid otsuseid, me oleme liikunud õiges suunas ja me liigume õiges suunas edasi.

Ma olen oma elus sõitnud kahe autoga, vene ajal Volgaga ja kui see aeg lõppes, siis Mercedesega.

Isikliku elu kohta aga ütleks, et kuni 97. aasta märtsini olin riigitööl ja mu eesmärgid olid seotud ühiskonna parandamisega. Pärast seda, kui ma poliitikast välja astusin, hakkasin tegelema oma isiklike asjadega, oma pere ja äri asjadega. Algus oli küll raske, kuid mul on ka siin hästi läinud.

Praegu ma tunnen küll, et ma olen rahul, kuid ma ei arva, et ma veel õnnelik olen - liiga palju tulevikku seatud eesmärke on veel saavutamata.

Eks ma sel ajal riigiametis olin, tollaste riigistruktuuride julgeolek oli osaliselt minu vastutada. Ma olin 15 aastat noorem ja mäletan, et oli hasart. Ei mäleta ärevust, vaid hoopis ootust ja pealehakkamist.

Kes enam täpselt mäletab, millest tollal unistasin. Aga oma äri ma kujutasin küll suhteliselt täpselt ette, pluss-miinus 15 protsenti. Seda ma ei osanud küll arvata, et ma kinnisvarasse lähen, aga suhteliselt nii ma seda ette kujutasin jah. Sõitsin siis kas vana Mersu või vana Alfa-Romeoga, vist ikka vana mersu, kadunud Kaareperelt saadud 300SL.

Ma mäletan veel, et pidasin 29. augustil pulmi, rentisime selleks Aegna saare ja Pirita vahet käiva praami ja vahetasime sellel pärast väikest diskussiooni kapteniga ENSV punalipu sini-must-valge vastu välja… 9 päeva pärast iseseisvust lehvis sellel veel vana lipp.

Oi, kui keeruline küsimus, mis ma tegin 15 aastat tagasi? Olin Hansapangas ametis, ma arvan, või, oodake, võib-olla ma ei olnudki siis Hansapangas veel, mis ajal see Lõssenko seda Toompea lossi piiras? See oli vist veidi varem, sel ajal ma olin Eesti Pangas veel.

Ausalt öeldes mul mingisuguseid väga kirkaid mälestusi seoses selle augustiputšiga küll ei ole, põgeneda ma kuhugi ei kavatsenud.

Kindlasti ma sel ajal väga täpselt veel ei teadnud, millist Eestit tahta, aga minu meelest on asjad läinud ju super hästi. Kui me vaatame kas või seda, milline jõukus siin praegu on, peaaegu kõik ütlevad, et kunagi varem pole Eesti nii rikas olnud. Kui natukenegi objektiivselt vaadata, siis see Eesti Vabariik on väga õnnestunud asi.

Iseküsimus on see, et on terve hulk inimesi, kellele, nagu alati, tundub, et võiks ikka veel rohkem olla. Aga kui vaadata, mis selle 15 aastaga on saavutatud, siis see on tohutult hea tulemus.

Igavesti toredad aastad on olnud. Auto oli mul siis Moskvitš 2140, liiginimega Punane Nool. Ja kodu olen ka jõudnud mitu korda 15 aasta jooksul vahetada. Üks poeg on lisandunud selle aja sees.

No mis ma siis olin, 16, ma olin oma kodus Eidaperes ja jälgisime murelikult sündmuste arengut Tallinnas. Üldiselt valitsesid sellised segased tunded, aga üht ma mäletan - üks hetk tekkis tunne, et kas nüüd tuleb metsa minna.

Minu ideaalid avatud demokraatlikust rahvusriigist ei ole purunenud, eesti keele, kultuuri, rahvuse säilitamine olid väärtused tol ajal ja on minu jaoks need väärtused praegugi, need väärtused mind poliitikas hoiavadki. Pigem on just viimasel ajal näha, et tahetakse uuesti Venemaaga erisuhteid looma ja Eestis demokraatiat poliitilise ringkäendusega asendama hakata. Keskerakonna ja Rahvaliidu viimase aja poliitilised deklaratsioonid on tekitanud küsimuse, kas need ideaalid, mis meid 15 aastat tagasi kandsid sellise rahvusliku iseolemise ja demokraatia poole, ka nende kahe poliitilise erakonna jaoks veel kehtivad.

Aastal 1991 oli minule juba päris kindel, et vana süsteem ei jätku ja et Eesti ja teised Balti riigid saavad iseseisvaks.

Loomulikult mõjus putš Moskvas nagu välk selgest taevast. Ise viibisin putši ajal Las Vegases, kust oli teleri vahendusel eriti ülevaatlik seda kõike jälgida. Paari päevaga oli selge, et selline pööre ei lähe läbi. Sellest külaskäigust Las Vegasesse on saanud suuresti mõjutatud ka Olympicu tänane nägu.

Eestis tegelesin sel ajal tootmiskooperatiivi juhtimisega, kus rahuldasime juba mitu aastat turu vajadusi nii sini-must-valgete lippude kui ka rahvussümboolikaga märkide järele. Mäletan, et hakkasime ühena esimestest tootma majalippe.

Meie tellimuse järgi värviti Narva Kreenholmis hirmus suur kogus sinist riiet ja et enne tuli see meil kooskõlastada ka kohaliku parteirakukesega!

Aastaks 1991 oli meie tootmiskooperatiiv aga juba jõudnud välisturgudele, kuhu tootsime erinevaid märke-medaleid ja žetoone. Turud olid põhiliselt Soome ja Rootsi.

Sel ajal olin mina koos abikaasaga hoopis Soomes maapaos. Kuna me oleme tootev ettevõte, siis sel ajal läksid piirid kinni ja kogu meie firma oli valiku ees, et kas me lõpetame ära, või leiame mingisuguse teise variandi. Kanga hankimises oli probleem. Ja meil ei jäänud muud üle, kui lobistada selle paadiga sinna Soome ja luua seal firma, mille läbi me siis saime käia maailmas kangamessidel.

Minek sattus (putšiga -toim.) enam-vähem samale ajale, jäime sinna kaheks aastaks. Mida ma tundsin? Hirmu. Ausalt. Sõbrad helistasid ja küsisid, et missugune vagun teile on kinni pandud. Ja naersid veel, et kuna meil on nii palju kangast, siis vooderdame vaguni seestpoolt pehmeks ja meil pole probleemi! Sellised naljad olid tol ajal.

Aga kas olen praeguse Eestiga rahul? No kui ma üleeilse (esmaspäeva - toim.) päeva peale mõtlen, kui Savisaar ja Reiljan omavahel alla kirjutasid, siis enam ei ole. Aga sinnamaani küll, meil on ikka suhteliselt ettevõtjasõbralik.

Kas mäletate veel - defitsiit, Belarus, Rumba, botikud, fimm, demm, kooperatiiv, vahvlid, suhkruvatt ja Mehukatti? Aastal 1991, vaevalt 15 aastat tagasi, olid need moesõnad. Maailm aga muutub, nii meie ümber kui ka meie sees. Nüüdse aja märksõnad on küprok, makrofleks, Euribor, laenuintress ja tulumaksusoodustus. Jah, maailm muutub. Kuid on ka asju, mis ei muutu - meie elu-olu määravad suuresti endiselt Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Mati Kaal, Eino Baskin ja sündmused Jordani jõe läänekaldal.

Fotod: Äripäev, Eesti Ekspress, erakogud