Sume suveõhtu Viimsi Paadis

Teist nii kaunist kohta on Tallinna linnast ja selle ümbert raske leida. Iseenesest ei midagi erilist, rand nagu ikka - meri, kivid, kajakad, lisaks natuke vabaõhumuuseumi rookatusega maju ja vana hea kilukarbivaade. Kümned kilomeetrid siin- ja sealpool linna on peaaegu samasugune, kui muuseum välja arvata. Ainult restorane ei ole, need on eelistanud keldrisse pugeda.

Paadi esimesel korrusel on pubi, õues grillterrass ja teisel korrusel restoran. Restoranil on rõdu, kus kolm kahekohalist lauda, ühe neist olingi broneerinud. Tuule eest varjatud, meri, loojuv päike - paremat paika suviseks õhtusöögiks on raske välja mõelda. Kas Paadil ka sisekujundus on, sellel pole sellisel õhtul tähtsust, loodus mängib üle ka parima disaineri.

Lohutuseks neile, kes restoranirõdule ei mahu - ka kaldapealne terrass on mõnus, sinna saaks laua vist ka eelneva broneeringuta (väikese ootamise järel kindlasti). Ja pubimenüüs on midagi, mida restoranis ei ole - suitsukala. Milline, see sõltub saagist: saab seda, mis võrku juhtub jääma. Ja pubis saab söögi kiirelt kätte, nii et need õnnelikud, kel sealkandis töökoht juhtub olema, jõuavad ka lõunatunnil kõhu täis süüa.

Eelroaks valisime suitsutatud seakeele savariini ja läätse-porgandi püreesupi. Savariini valisin sellepärast, et taolist rooga polnud ma varem söönud ega ka üheski menüüs märganud. Savariin rõõmustas keelt, aga silma veel rohkem: rohelisel salatipadjal õhukesed roosad keeleviilud ümber valge toorjuustukreemi, värvi lisamas roheline kurgisalat ja punane veinitarretis.

Pearoaks pidi Paadis muidugi kala sööma. Beebiforell, lõhe, võikala, merilest - andis valida küll. Mitmetes kalaroogades oli kasutatud kahte kala korraga: lesta koos tuunikalaga, võikala koos lõhega. Ka lisandite valikul oli kokk loominguline olnud: võikala juures oli küpsetatud artišokkidega kartulivorm, merilestaga koos paprikalootsikus oa-porgandi-wok ja lõhefilee lisandiks peedivõrse-fenkoli-punase sibula wok ja kuskuss. Ehk liigagi palju asju üheskoos.

Teenindus oli algusest peale normaalne ja lahe, meid teenindas päris ehtne kelner, kes tõenäoselt on seda tööd juba tükk aega teinud, oskab ja võib-olla töö isegi meeldib talle. Talvel ikka juhtub selliseid professionaale nägema, suvel kaovad nad taskuraha teenivate koolitüdrukute-koolipoiste hulka ära. Olen tüdinud suve-ettekandjatele selgitamast, misasi see spritzer on, mida ma juua tahaksin. Ega ma enam arvagi, et ettekandja võiks seda võõramaa nime teada. Nii et kui Paadi kelner sissejuhatuseks spritzer'i segamiseks koguni veini oskas soovitada, olin ma tõsiselt üllatunud. Aga ei midagi enneolematut - ta lihtsalt tundis oma tööd, tundis sööke ja jooke, oskas õigel ajal lisa pakkuda, õigel ajal tulla ja minna. Pealtnäha lihtne, eks ju! Aga väga harv ja haruldane, eriti suvisel ajal.