Pakendikonteiner peab asuma õiges kohas

Pakendite taaskasutamise üleriigiline süsteem on Eestis toiminud ühe aasta. Kui esimesel poolaastal suunati kolme pakendiorganisatsiooni poolt taaskasutusse kokku ca 28 000 t materjale (23% aastas tekkivatest pakendijäätmetest), siis eesoleva aasta prognooside kohaselt peaks taaskasutusse jõudma juba ligi 60 000 t materjale. Numbreid vaadates ei olegi olukord halb, kuid sellegipoolest on süsteemi toimimises rida probleeme, eriti pakendikonteinerite tootlikkuses.

Elanikul on õigus oma piimapakist või koogikarbist vabaneda tasuta, veo- ja käitlemiskulud kannab pakendiettevõtja. Kogumiskohtadena on sisse seatud pakendikonteinerid elamurajoonidesse, omavalitsuste territooriumile ja kaupluste juurde. Senine praktika on näidanud, et kui elamurajoonides on konteinerkogumise tulemused enam-vähem ootuspärased, siis kaupluste juures mitte. Millest selline erinevus?

Pandiga koormatud pakendiga (nt õllepurk) on inimene nõus läbima pika maa vastuvõtupunktini; pakendist, millel panti pole, soovitakse vabaneda võimalikult mugavalt kodu lähedal. Seadus nõuab aga pakendikonteinerite paiknemist just kaupluste vahetus läheduses. Nii on suurlinnade kaupluste kõrval sadu pakendikonteinereid pilgeni olmeprügi täis, tekitades sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvat kulu ja muutes konteinerite sisu taastamiskõlbmatuks. Kogumine oleks tulemuslikum, kui pakendiorganisatsioonidel oleks rohkem vabadust kogumiskohtade määramisel.

ETO poolt aasta alguses tehtud uuringu tulemused kinnitasid, et inimesed soovivad pakendijäätmetest vabaneda võimalikult mugavalt kodu lähedal. Vahetult elumajade juures paiknevate konteinerite puhul järgitakse enam ka sorteerimisnõudeid. Hiljuti Pärnu ja Tartu kortermajade piirkondade monitooringute põhjal satub sellise asustustüübiga konteineritesse vaid 11% mittesoovitud materjale (toidujäätmed, lehtklaas, riideesemed), mis on väga hea tulemus. Seega oleks igati otstarbekam, kui pakendiorganisatsioon saaks prügi koguvad pakendikonteinerid koostöös kohaliku omavalitsusega aastasele praktikale tuginedes ümber paigutada kohtadesse, kus neist reaalselt kasu on.

Silmas tuleb pidada, et maapiirkondades ja väikelinnades on olukord teine. Uuringu põhjal soovivad väikeasulate inimesed vabaneda kõikidest pakenditest ühes kindlas kohas, kuhu inimesed oma igapäevatoimetuste käigus sagedamini satuvad - näiteks külapoes või vallamajas.

Igal juhul on see aasta näidanud, et on ülioluline arvestada konkreetse piirkonna eripära ja vaid ühtsele seadusele tuginedes me ilmselt kunagi oma eesmärki ei saavutagi.

Teine oluline kitsaskoht on paberpakendite ja -trükiste taaskasutuskulude jaotus. Pakendiorganisatsioonil on kohustus panna välja eraldi kogumiskastid paberpakenditele, kuna elanikel peab olema tasuta võimalus ka sellest pakendist vabanemiseks. Keskmises majapidamises tekkivast paberi- ja papijäätmetest on 20% pakendid ja 80% trükiseid (ajalehed, ajakirjad, vanad raamatud). Paberjäätmete kogumisel pole mõtet nõuda, et inimene pakendid ja trükised lahti sordiks ja eraldi kogumiskastidesse viiks, praktikas kogutakse mõlemaid koos.

Siit aga seaduses seni lahendamata küsimus: pakendiorganisatsiooniga liitunud ettevõtted finantseerivad ainult pakendite kogumist, samuti ei saa organisatsioon arvestada kogutud trükiseid paberpakendi taaskasutuse kohustuse hulka. ETO on omavalitsustele pakkunud lahendust, et elanikud või omavalitsus rahastavad teatud osa paberi ja papi taaskasutamise kuludest. See jätaks inimestele võimaluse paberjäätmed edaspidigi väljakujunenud harjumuse järgi ühte kohta viia.

Autor: Ilona Eskelinen