Mitmepalgeline Hiina ühes provintsis

Eneli Ivask 25. august 2006, 00:00

Hiina pingutused saada aastaks 2050 maailma võimsamaks riigiks pole sinna ääremaale nii jõuliselt jõudnud. Yunnani uhkuseks on kuni 6500 m kõrgused mäemassiivid, traditsionaalsel viisil elavad kümned hõimurahvad, tiibeti mungakloostrid ja stiilipuhtad linnad.

Yunnani moodne pealinn Kunming, mida kutsutakse ka kevade linnaks, on tõeline vastand Hiina suurtest keskustest eemal asuva ja majandusnäitajate poolest ühe vähemarenenud provintsi maapiirkonnaga. Kõikjal kõrguvad läikivad klaasist ja marmorist büroohooned, mida ehivad vilkuvad neoonreklaamid. Noorsugu käib läänepäraselt riides, külastab hamburgerirestorane ja mööda linnatänavaid sõidavad punased tuliuued bussid. Kauplused on täis tuttavaid kaubamärke või nende kohalikke äravahetamiseni sarnaseid jäljendusi.

Kunming kaotas suure osa ajaloolisest ilust 1999 toimunud rahvusvahelise näituse ettevalmistusperioodi ajal, kui paljud ajaloolised puitkvartalid asendati laiade bulvarite ja moodsate kõrgehitistega.

Üht-teist on ajaloolisest hõngust siiski säilinud. Tangi dünastia kahes pagoodis - ida ja lääne pagood - hoovides armastavad hiina memmed ja taadid teed juua ning kaarte või mahjongi mängida. Meeleolukas on jalutuskäik lille- ja linnuturul, kus lääpas ja kohe-kohe kokkukukkumisohuga punaste kahekordsete puumajade kvartalis müüakse hiinapärast kaupa alates toidukraamist ja lõpetades moekate T-särkidega. Paar turutänavat on puupüsti rahvast täis ja muidu üsna tagasihoidlikud hiinlased püüavad sulle oma kaupa aktiivselt pähe määrida.

Tõenäoliselt Yunnani provintsi tuntuim looduslik vaatamisväärsus on Shilini kivimets, kus loodusjõud on lubjakivist loonud imeliku kujuga moodustised, mis meenutavad kivistunud metsa. Maa all on võimsad koobastikud, suured jõed ja sadakond järve, mis on tekkinud õhukeste koopalagede sisselangemisel. Kivististe omapärane välimus ja hiinlaste lennukas fantaasia on pannud neile vahvad nimed, näiteks kümne tuhande aastane seen ja kuud vaatav ninasarvik. Massiivne hall kivimets laiub ligikaudu 350 ruutkilomeetril ja jätab väga imposantse mulje.

Yunnani provintsi elanikest ligi pool on oma rahvuseks nimetanud mõne 25st registreeritud vähemusrahvusest. Nad on tõelised looduslapsed, kes tihtilugu kannavad seniajani igapäevaselt kirevaid rahvariideid ja elavad ajalooliselt väljakujunenud rutiini järgi.

Provintsi pindalast on tasast maad vaid 16% ja põllumajandustöid tehakse enamasti käsitsi. Saadused veetakse põllult ära vankriga, mida kaks inimest tõmbavad eest ja üks lükkab tagant. Rääkimata külvamisest, kastmisest, saagikoristusest või rehepeksust. Suurtel põldudel on korraga tööl sadu inimesi, kuid ei ühtegi traktorit ega veolooma.

Rehepeks käib üsna ootamatul viisil. Kogu saak laotatakse asfaldile laiali. Selleks sobib nii külatänav kui ka maantee, kust kogu transport - sh tossavad masinad - üle sõidavad. Mida tihedam liiklus, seda parem, sest siis saab kiiremini põhu kokku riisuda ja pühkida luuaga viimsegi tera.

Üks Yunnani provintsi kohustuslikest sihtpunktidest on Dali, mille vanalinna ümbritseb ruudukujulise linnamüür igas küljes asuva uhke väravaga. Selle armsa väikelinna jalakäijatele mõeldud tänavad on ääristatud logude tumepunaste ülespidiots-katustega puumajadega, milles pea kõigis avatud mõni suveniiripoeke või restoran. Dalis on ainulaadne võimalus pääseda hiina toidudieedist - maiustada võib ebahiinalike pannkookide, café latte või burritodega.

Kuigi Dali jätab rikkumata mulje, tuleb seal esmakordselt Hiinas tingimis- ja näitlemisoskus käiku panna ja seda peamiselt transpordisektoris. Muidu kehtivad seal reguleeritud hinnad ja turistid maksavad sama palju kui kohalikud. Turistide vool toob aga teatud ebameeldivusi, sest nähakse võimalusi lisaraha teenimiseks.

Kõige lõbusam on turul ostude sooritamine, sest ühiskeele puudumisel tuleb appi võtta näpud. Äärmiselt kasulik on selgeks õppida numbreid tähistavaid käemärgid, näiteks seitse on püstine kõverdatud nimetissõrm. Kümme meenutab Rooma kümmet - ristata tuleb nimetissõrmed.

Dali paikneb looduskaunis kohas - linnast ühel pool on rohkem kui 4000 m kõrgusel paiknevad pilvedesse peidetud mäetipud matkaradadega, teisele poole jääb Hiina suuruselt seitsmes järv, mis jätab küll üsna kipaka mulje. Järvel sõidutavad turiste kümned hiinalikult kirevad laevukesed, mis viivad üle vee templeid, koopaid ja kalaturgu vaatama.

Igal esmaspäeval toimub Dalist mõnikümmend kilomeetrit eemal kuulus Shapingi turg. Värvikaima mälestuse jätavad seal rahvariietes memmed, kellel suur turukraami - nuudleid, köögivilju, seeni, riisi ja erinevaid maitsetaimi ning -aineid - pilgeni täis turukorv seljas.

Yunnani provintsi, aga tõenäoliselt kogu Hiina kaunima linna tiitlit kannab Lijiang, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Linnake meenutab stiilipuhast vabaõhumuuseumi, kus on palju lõputuna looklevaid kitsaid tänavaid, vulisevaid kanaleid ning imelisi siseõuesid. Rääkimata ajaloolistest kivimajadest, templitest, väljakutest, värvikatest turgudest ja uhketest väravatest. Kõige ehedama elamuse saab mäe veerult linna tuhandeid sammaldunud halle hiinalikult ülespidi otstega draakonitega ehitud katustemerd imetledes.

Mõned tunnid Lijiangist Tiibeti poole jääb kuulus Hüppava Tiigri org. Tegemist on mõnusa kolmepäevase matkaga 3500 km kõrgusel merepinnast, kuigi tõelise mägimatkamisega võrreldes on see pühapäevane jalutuskäik. Sajad trepiastmed ning laiad matkarajad muudavad raja ohutuks, kuigi kukkumine kuristikku on ühe väärsammu kaugusel. Pärast iga paaritunnist matkaosa on mõni odav külalistemaja.

Meeletud turistihordid sealt edasi ei sõida - jätkavad ainult tõelised fännid, sest teekond muutub iga kilomeetriga üha raskemaks. 300kilomeetrine teekond üle kahe mäekuru võtab liinibussiga kümme tundi.

Teekonda alustatakse enne päikesetõusu ja kuigi pikk päev vaid möödub kitsas ja ebamugavas bussis, siis aeg saab siin hoopis teise tähenduse - tunnid mööduvad nina vastu klaasi suu ammuli aknast välja vaadates ja õhtuhämaruses kohale jõudes tundub, et aeg on möödunud äärmiselt kiiresti. Ainult bussiistme kuju võtnud keha tuletab väsitavat bussiretke meelde.

Vaated on grandioossed. Suurema osa päevast sõidame mööda kitsaid serpentiine ülespoole. Aegajalt paistavad lumised mäetipud ja all paarisaja meetri sügavuses muutub kiirevooluline mäestikujõgi üha kitsamaks hallivalgeseguliseks niidiks. Iga kas või ruutmeetri suurune horisontaalne maalapp on üles haritud ning põlluna kasutusele võetud. Riisipõllud moodustavad kaunid kümnete platvormidega terrassid.

Aegajalt sõidame läbi üksikute külade, mida kõiki iseloomustab tihe asustus - iga kõrge kiviaiaga ümbritsetud hoov on vaid mõnikümmend ruutmeetrit suur. Külades on palju lapsi, kes jooksevad möödasõitvat bussi tervitama ning bussis sõitvad kahvanäod tekitavad neis varjamatut rõõmu. Mitte kordagi ei õnnestu näha logelevaid mägihõimlasi - kõik toimetavad vahetpidamata.

3200 meetri kõrgusel asuv Zhongdian on juba tõeline tiibetlaste linn ja tihti viimane sihtpunkt Yunnanis. Edasi viib minimaalselt viiepäevane ja füüsiliselt raske teekond enam kui 5000 m kõrgusele Tiibeti piiritsooni. Zhongdiani sõidavad inimesed peamiselt tutvuma tiibeti kultuuriga, kui päris Tiibetisse pole võimalik sõita.

Zhongdiani linna uhkus on 300 aasta vanune Tiibeti mungaklooster, mis on koduks ligi 600-le erinevas eas mungale. Kloostri ehitas viies Dalai laama ja pärast kahtekümmet aastat suletud perioodi taasavati see 1981.

Sõbralikud mungad ja turistidele avatud peahooned teevad kloostriga tutvumise äärmiselt meeldivaks. Linnakese teine vaatamisväärsus on vanalinn, mis on veel säilitanud eheda, kohati isegi räpaka miljöö, kuigi on näha ja kuulda, et haamrid, saed ja töömehed ei laiskle.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 09:41
    Otsi:

    Ava täpsem otsing