Kas presidenti on Eestile vaja?

Äripäeva ettepanek kaotada erakondlikest niitidest tõmmatav presidendikoht tähendaks riigieelarves kuni 50 miljonit krooni kokkuhoidu, mis praegu kulub näiteks esindusreisidele, kinnisvara haldamisele, palkadeks.

"Ajal, mil me poliitilised esindusorganid on harali ja omavahel pidevas poliitilises konfliktis, on rahva jaoks hea teada, et on olemas üks tasakaalukas ja erapooletu poliitiline üksus," iseloomustas sotsioloog Juhan Kivirähk. "Rahvale on presidenti vaja ja tegelikult on seda vaja ka meie poliitikutele, kuigi nad ise ei tunnista seda," lisas ta.

Politoloog Rein Toomla hinnangul võib presidendifunktsiooni kaotamist kaaluda. Samas on kõige kindlam edasi minna juba toimiva masinavärgiga. "Olen niisuguse muutuse suhtes veidi kõhklev, sest 15 aastat on lühike aeg, ehkki saan aru mõningate poliitikute ja publitsistide kärsitusest," sõnas ta.

Toomla tõi näiteks, et seni on presidendifunktsiooni ühendamine õnnestunud suurriigil Ameerika Ühendriikidel. Väikeriigid on proovinud edutult. "On tavaline, et mingile poliitilisele jõule ei meeldi üks või teine kandidaat. Ega Ameerikas ka kõigile Bush või Kerry meeldinud," lisas ta.

Toomla juhtis tähelepanu, et hoolimata korduvast retoorikast, mille kohaselt valib rahva president, toimub see ometi erakonna tasandil.

Ka Kivirähu hinnangul tuleb üle vaadata, kas presidendi valib rahvas või Riigikogu, ning valimiskogu suhe. "Kui valimiskogu poleks kallutatud, oleks Rahvaliit esmaspäeval (täna- A.I.) Rüütliga Riigikogus platsis," sõna ta.

Toomla hinnangul võib riigi toimimisele liiga teha liigne kiirustamine. Presidendi otsevalimiste suhtes jäi ta skeptiliseks. "Ilves sai oma parimatel hetkedel veidi rohkem kui kolmandiku rahva toetusest, mis näitab, et puudub ühtne ja tugev figuur, keda rahvas presidendina näha soovib," näitlikustas ta. "Tõsist kriisi, mis vajanuks erakorralisi valimisi, pole seni olnud, kõik on päris kenasti toiminud."

Nii poliitikud kui ka teadlased tuletasid meelde Siim Kallase nelja aasta tagust riigiametnike foorumil tehtud ettepanekut. Riigijuhtimise probleemidest kõnelenud peaminister Kallas tegi ettepaneku kaotada tulevikus peaministri ametikoht ning anda valitsusjuhi roll presidendile.

Kallas põhjendas seda, et ilma täitevvõimuta on presidendi roll vastuoluline ning ebaloomulik. Tal oli raske uskuda, et kui teatud hulga aastate pärast asutakse presidenti otse valima, suudaks valimisvõiduga presidendiks saanud poliitik leppida vaid esindusfunktsiooniga.

Möödunud nädalal puhkusel viibinud Kallast ei õnnestunud uute ideede lootuses tabada.

Toona sumbus idee ulatuslikku poolt- ja vastuargumentidega diskussiooni.

Täna jääb president valimata tõenäoliselt tänu kolmele häälele, kui Keskerakond ja Rahvaliit soovitavad oma esindajatel mitte hääletada.

Ainsa kandidaadina seadsid paremjõud ja sotsid üles Ene Ergma.

"Seesugune inimeste südametunnistuse mahasurumise üritus pole sugugi iseloomulik demokraatlikule ühiskonnale," iseloomustas sotsiaaldemokraadist riigikogulane Peeter Kreitzberg. "Niisugused valimised on üks jama värk ja üks kuramuse tsirkus," ütles ta.

Kreitzbergi hinnangul tähendab Keskerakonna ja Rahvaliidu kartus lasta täna "liikmeid väljakule" tugevat erakondlikku ebakindlust.

Rahvaliidu esimees Villu Reiljan kinnitas fraktsiooni otsust täna sedelid välja võtmata jätta. "Väga tõenäoliselt lähtub Rahvaliit Riigikogus praktikast, mille juurutamise au kuulub eelmiste presidendivalimiste ajast peaminister Andrus Ansipi koduparteile. See tähendab, et kuna me seame oma kandidaadi üles valimiskogus, siis Riigikogus sedeleid välja ei võta ja hääletamises ei osale, kuid istungil oleme kohal," sõnas Reiljan. 2001. aasta presidendivalimistel Riigikogus võttis Reformierakond valimissedelid küll välja, kuid jättis need märgistamata.

Ka Edgar Savisaare hinnangul ei juhtu täna Riigikogus midagi, sest parempoolsetel ja nendega ühinenud sotsidel ei piisa hääli oma presidendikandidaadi läbisurumiseks. "Rahvaliidul ja Keskerakonnal Riigikogus esitatute hulgas sobivat kandidaati ei ole. Kahjuks ei hoolinud parempoolsed parteid sellest, et ka Keskerakonna valijate huvidega arvestada," märkis ta.

Isamaaliidu ja Res Publica kaasesimees Taavi Veskimägi kutsus üles kõiki saadikuid hääletusel osalema. "Usun, et kui nad on vastutustundlikud Eesti riigi kodanikud, siis nad seda ka teevad," sõnas ta.

Enne Riigikogu hääletust ametliku kandidaadina üles astuda mitte sooviv president Arnold Rüütel jättis eile ka Eesti Raadio ja ETV valimisdebattides osalemata.

Savisaare ja Reiljani hinnangul talitab võitlusest kõrvale jääv Rüütel õigesti. "Teda pole Riigikogus presidendikandidaadiks üles seatud. Tema ise soovib kandideerida valjameeste kogus ja me austame tema soovi," sõnas Savisaar.

Tõenäoliselt on tänased hääletustulemused Riigikogus tasavägised, mille tulemusel astuvad 23. septembril valimiskogu ette kolm presidendikandidaati.

Postsovetlike riikide presidendivalimine on selgelt nende mineviku peegeldus. Seda mõjutab elanikkonna jagunemine endisteks ehk nostalgitsejateks ning euroopalike väärtuste hindajateks ja nende vahel toimetavateks rahvuslasteks, kes ei tohi presidendi pärast omavahel raksu minna. Ja postsovetlikule maailmale eripäraseks jooneks on presidendi valulised suhted Venemaaga ning rahva kaasaelamine sellele.

Eelöeldu tüüpiliseks näiteks on Poola. Vabanemise vaimustusehoog tõi presidenditoolile Solidaarsuse legendaarse juhi Lech Walesa. Peagi liikus pendel tagasi ja enamuse toetusel tõusis presidendiks endine tippkommunist Aleksander Kwasniewski, kes juhtis Poola kindlalt NATOsse ja ELi. Ja nüüd on Poola riigipeaks tõusnud äge katoliiklane ja rahvuslane Lech Kaczynski, kes on otsustanud lahti kiskuda riigi minevikuhaavad, mis panevad tõsiselt proovile Poola suhted Venemaa ja Saksamaaga.

Naaberriigis Valgevenes võib Aljaksandr Lukašenka naeratava näoga deklareerida, et püsib võimul rahva hääletuse tulemusena. Ja kes seda ei usu, võib kergesti nina veristada.

Ukrainas õnnestus suurte ponnistuste ja revolutsiooniga presidenditoolile tõsta demokraatlikult meelestatud Viktor Juštšenko. Kuid minevikukorruptsiooni mädasoo ja rahvuslaste leeri vastuolud ei lasknud neid valitseda ja sisuliselt väljapääsmatus olukorras pidi Juštšenko võimu jagamist pakkuma Vene-meelsele konkurendile Viktor Janukovitšile.

Gruusias kujunes kunagisest NSVLi lammutajast Eduard Ševardnadzest arengut pidurdav korrumpeerunud president, kes tuli jõuga võimult kõrvaldada ja kes jättis maha tohutu probleemipuntra.

Ka Leedu on presidendiga ämbrisse astunud. Kunagi Vene tankidega hästi hakkama saanud Leedu ülemnõukogu esimees Vytautas Landsbergis on Leedus küll hinnatud, kuid ei ole konfliktse iseloomu tõttu kunagi tõusnud Leedu riigipeaks. Küll sai selleks noor ja energiline Rolandas Paksas, kes lennukiga ringi tuisates rahvale käisest lubadusi puistas. Et sõitude arved maksis kinni Vene ärimees, kellele Paksasel tuli jagada kahtlasi lubadusi, siis ei olnud tema asu presidenditoolil pikk. Uue vea vältimiseks toodi tagasi Ameerika demokraatiakooliga vana hea Valdas Adamkus, tema energia pole aga enam see.

Võib öelda, et kõige paremini on presidendiga läinud hoopis lätlastel. Kõigepealt proovisid nad tippkommunist Anatolijs Gorbunovsi ja siis kunagise presidendi Karlis Ulmanise järeltulijat Guntis Ulmanist, aga mõlemad jäid riigipeana värvituks. Uutel valimistel tuli "musta hobusena" mängu Vaira Vike-Freiberga, kes on oma ametiga hakkama saanud väga hästi ja väärikalt, enamikule lätlastele ja Euroopale vastuvõetaval viisil.

Eesti presidendivalimised meenutavad üha enam tantsu aurukatla ümber, kus kogu aur kulub vile peale.

Aga auru väljalaskmine on vahel isegi kasulik, eriti kui see võib anda Läti-laadse tulemuse.

President on seisukohal, et tal ei sobi hakata tõestama, milleks teda vaja on. Kui soovite, võime kohtuda ja ma võin teile põhjalikult tutvustada presidendi funktsioone ja tegevusi. Lähtugem kasvõi Äripäeva spetsiifikast, et suurtel firmadel on tegevdirektor ja omanik, mis teadaolevalt on seni vaid hästi toiminud.

Vana nali. Kunagi soovitas Siim Kallas presidendi ja peaministri ametikohad ühendada. Tänapäeval ükski tõsiseltvõetav poliitik Eesti sellist ettepanekut ei tee, kuna valijate arvamus on küllalt selge. Eesti rahvas soovib, et tal oleks oma president.

Ei tundu hea mõttena, eriti presidendi ja peaministri ameti ühildamine. Presidendi roll peaks olema selline pehmemaid väärtusi esindav ning kaugemale vaatav. Eelistaksin Riigikogus presidendi valimist, rahva poolt valimisel hakkab liiga palju tulemust mõjutama kandidaadi telegeenilisus, hallid lokid.

Kui Eesti tahab olla nii novaatorlik, siis võib ju presidendiameti ära kaotada. Arvan siiski, et presidendi institutsioon on täiendavaks väljundiks välissuhtluses ning seaduste vastuvõtmisel on tal ka viimase sõna õigus. Mina arvan, et lätlastel on hea president. Meie Eestis teame Läti presidenti, kardan, et lätlased meie presidenti küll ei tea.

Olen sellest kitsamas ringis rääkinud ajast, mil Meril presidendiametis aeg otsa sai. Eesti on nii väike ning me pole nii rikkad, et pidada sellist presidenti, kes ei oska möö ega mää öelda. Need väikesed presidendi kohustused võib vabalt Riigikogu esimehe ning peaministri vahel ära jagada.

President võiks Eestil olla. See, et kaks erakonda riigikogus hääletussedeleid välja ei võta, on äärmiselt inetu ja küüniline käitumine - see on igasuguste demokraatiareeglite vastu. Minu arvates oleks Eestile kõige parem valitsemisvorm valgustatud monarhia.

Ei poolda. Ikkagi peaks olema inimene, kes on parteipoliitikast kõrgemal. Valitsusjuht seda ei ole. Eestis on parlamentaarne demokraatia, kus riigipea peaks valima Riigikogu. Rahva poolt valitud president eeldab teistsugust riigitüüpi.

Eestil võiks olla esindusisik. Küsimus on selles, et presidendivalimise süsteem on täna selline, kus poliitiline Riigikogu ei saa presidendi valimisega hakkama. Valimine Riigikogus õnnestuks, kui kandidaat oleks apoliitiline. Mul on hea meel, et seekord kukkus läbi variant, kus kuus parteibossi oleks omavahel ära otsustanud Eesti järgmise presidendi. Toetan tänase süsteemi muutmist presidendi otsevalimiseks rahva poolt.

Autor: Airi Ilisson