Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Grüne Feed tunneb tarbija eelkõige Luunja pikkade kurkide järgi
Põhjus, miks ükski teine firma aastaringse kurgikasvatusega hakkama pole saanud, peitub selles, et säärane kurgikasvatus on väga kulukas. Samuti eeldab see kannatlikkust ja järjepidevust.
Eesti-Soome ühisettevõte Grüne Fee on endist Luunja sovhoosi aiandit majandanud juba 1993. aastast, kui erastati see osa aiandist, kus ka toona kurke kasvatati.
"Oleme Lõuna-Eesti üks suuremaid ja ka kogu Eestit arvestades esimese kahekümne suurema elektritarbija hulgas," selgitab Grüne Fee Eesti juhatuse esimees Raivo Külasepp peamist põhjust, miks ettevõtte tegevusala nõnda kulukas on.
Mis suurde elektritarbimisse puutub, siis selle ilmestamiseks toob Külasepp järgmise võrdluse - Luunja kasvuhoonetes põleb hämaral ajal 14 000 lampi, mis on kaugelt rohkem, kui on Tartu linnas tänavalaternaid, kusjuures tegemist on 400vatiste valgustitega. Elektritasu aitab vähegi kontrolli all hoida ettevõtte enda gaasigeneraatoritel põhinev elektrijaam, mis toodab 2/3 firmale vajalikust elektrist ning kütab ka kasvuhooneid. Kolmandik elektrienergiast tuleb osta Eesti Energialt, sest kuigi võiks ka rohkem toota, pole sel juhul enam sooja kusagile panna. Külasepp tõdeb, et talvel on tootmine kuni 50% kallim kui suvel.
Oluline kulu kaasneb ka kastmisega, sest kurk sisaldab üle 90% vett, mistõttu suveperioodil kulub ühe taime kastmiseks päevas kuni seitse liitrit vett.
Grüne Fee müügitulu - 2005. aastal ulatus see üle 77 miljoni krooni - annavad enam-vähem võrdsetes osades kurgid ja salat ning maitseroheline.
Kõige suurema üllatuse pakkus Luunja kasvuhoonetes tõsiasi, et alates seemne muldapistmisest kuni esimeste kurkide valmimiseni kulub suvel viis nädalat, talvel kuus nädalat. Paar nädalat pärast istutamist on kurgitaimed juba mehekõrgused, kasvades päevas keskeltläbi kümme sentimeetrit. Omamoodi superkraam on ka Hollandist ostetavad kurgiseemned, kusjuures üks seeme maksab seitse krooni pluss käibemaks. Korraga on kasvamas üle 45 000 kurgitaime.
"Meie kurgitaimed on nagu tippsportlased, kes on igasugustele haigustele tavainimestest vastuvõtlikumad," räägib Külasepp. "Peame looma nendele kasvamiseks ideaalsed tingimused, sest kui tingimused on head, on ka taimed terved."
Muljetavaldav on ka kurgi saagikus - 116-120 kg/m2, mida võib ka kogu Euroopa mõistes tähelepanuväärselt suureks pidada.
Suvine kurk jääb valdavalt Eestisse, talvel saadetakse seda ka Lätti ja Leetu. Salati ja maitserohelise toodangust jääb kodumaale umbes pool. "Kui eestlane hindab üha enam kvaliteeti, siis Läti ja Leedu tarbija langetab ostuotsuse ikka veel enamasti odavama hinna järgi," selgitab Raivo Külasepp. "Sellepärast on sealne turg väga tugevalt Kanaaride kurki täis."
Pärast erastamist aastal 1993 kõikus Luunja kurgikasvatuse tegevus turumajanduse tingimustesse sukeldudes noatera peal, sest ettevõtte põhiline vara - kasvuhooned - ei olnud tollal pankade silmis mingiks laenugarantiiks.
"Eks sellepärast tuli kaasata ka välisinvestor," selgitab Grüne Fee juhatuse esimees Raivo Külasepp. "Esimesel aastal jõudsime kütte ja niisutusega varustada vaid ühe hektari katmikala."
Esimestel aastatel pärast erastamist tegeles firma ka lillekasvatusega, aga kuna lillede ja kurkide turustuskanalid olid erinevad nagu öö ja päev, siis loobuti 1999. aastal sellest tegevusest.
Grüne Fee käsutuses on kaheksa hektarit katmikala, millest kasutuses on viis ühe hektari suurust kasvuhoone, kuuendat renoveeritakse, ülejäänud ootavad oma aega. 2005. aasta investeeringutest salatite ja maitseroheliste kasvupinna laiendamiseks saadi 20% ulatuses toetust ELi strukrtuurifondidest.
Praegu on Grüne Fee oma tegevuses keskendunud tootmisele, turustamises domineerib müük hulgifirmadele.