Ise tehtud telliste lugu

Säästva Renoveerimise Infokeskuse suvelaagrid on juba kenakeseks traditsiooniks kujunenud. Sulu mõis on sellest ettevõtmisest igatahes kuhjaga kasu saanud: põnev klaasmosaiik, üle söögitoa seina kummuv mahukas fresko ja korralik puudega köetav keraamikaahi on usinate kursuslaste ja õpetajate poolt eelmistel aastatel valmis meisterdatud.

Tänavu sai mõis rikkamaks tellisepõletamisahju jagu. "Esimene vasikas," nendib meister Andres Allik. "Inimesi, kes tundsid maapõletust ja oskaksid telliseahjusid ehitada, pole enam. Võib ka juhtuda, et läheb mitu ahjutäit, enne kui põletamise õige protsess päris selgeks saab."

Ahju oli usinalt laotud kolm päeva - selle põhikonstruktsioon kuigi keeruline ei ole. Neljakandilisse kasti on paralleelselt laotud põletamisvalmid tellised, mida keskelt ühendab teistpidine sidusrida. Tellised ise on vormitud lähedalt toodud kohalikust savist, mis toortellise kujul paar kuud kuivanud on.

"Väljastpoolt osales ahju ehitusel kolm inimest, ega rohkem suurt ei mahukski. Kaks inimest ladus, kaks ulatas kive," kirjeldab Rene Pere Säästva Renoveerimise Infokeskusest, kes ka ise kogu ehitusprotsessis näppupidi juures oli.

"Just - ja mina istusin eemal põõsas, jõin õlut," lõõbib rõõmsameelselt Andres Allik. Tõsineb seepeale ja tunnistab, et ahju ehitamine on omamoodi püha tegevus. "Minu põhimõte on, et ehitamise ajal ei tohi alkoholi puutuda. Pärast on iseasi."

Tule süütamine ahju on omaette teadus, see peab olema tasane, et temperatuur järsult üles ei hüppaks. "Tellised on paksud. Kui pealispind liiga kiiresti kuivab, lööb tellis pauguga puruks. Niiskus ei saa välja," teab Andrus.

Ja nagu oleks ära sõnunud - paar tuhmi pauku ahjust pärast süütamist ka kostab. Mõlemal korral võpatavad ahjukütjad, raputavad pead ja sülitavad kolm korda üle õla. Et kuuldud mütsud viimaseks jääksid.

Ahju kütmine on teadus omaette. Tavalise ahjukütmise kogemus siin ei aita, sest temperatuur peab tõusma hästi aeglaselt ja termomeetril tuleb hoolega silm peal hoida.

"Kütmiseks sobivad männi- ja kuusepuu," teab Andres. "Need põlevad ilusa pika leegiga. Kask tekitab liiga palju sütt, mis ummistab ahju, ka leek on lühem."

Algul limpsab tuleleek ahjuukse eest välja, peagi otsib suits endale teed läbi telliste kõrgustesse ja kerkib juba läbi ahjule laotatud savitükkide. Temperatuur tohib tõusta aeglaselt - vast 50 kraadi tunnis. "Ahi peaks põlema umbes 30 tundi, tuli peab kogu aeg all olema," juhendab Andres. "Öösel moodustame valvekorrad, et iga tunni tagant tuld toita."

Kuumus telliseahjus tõuseb umbes 950 kraadini. "Siinne punane savi ei kannatagi üle tuhande kraadi küündivat kuumust," selgitab Rene.

Puudega poputatakse ahju kuni järgmise päeva lõunani, seejärel jääb tellisetegu paariks päevaks jahtuma. Tonni jagu toorsavi on selleks hetkeks saanud ehitusmaterjali kuju.

Tulevikus leiavad nood oma traditsioonilise koha sama mõisa renoveerimisel. Ja eks oma roll ole ka lihtsalt ühe vana traditsiooni ellukutsumisel.

Paari päeva pärast helistan, et uurida, mitu neljasajast ahju pandud tellisest põletajate soovi kohaselt valmis sai. "Vast paarkümmend tükki said praod sisse. Aga see on ka esimene kord. Igal juhul, väga põnev on," räägib Rene Pere.

"Iga vormija tegi oma kividele huvitavaid mustreid ka peale. Vast teeme osast kividest näitusegi. Ja osa paneme Tallinnasse SRIKi kontorisse välja."

Sulu mõisa telliseahi mahutab kuni 500 tellist, mis vormiti kohalikust savist.

"Maapind ongi siinkandis savine," kirjeldab Rene Pere Säästva Renoveerimise Infokeskusest. "Siinsed savilademed on peidus kartulipõllul huumusekihi all. Ega ka omaaegne kohalik tellisetööstus ilmaasjata siinkandis kanda ei kinnitanud, kogu tooraine ammutati ju vanasti ikka oma kodu juurest."

Ka Sulu mõisa telliseahju telliste vormimiseks kasutatud savi on kogutud kodukandi põllult, savimassiks tambitud ja spetsiaalse vormi abil õige tellise kujuliseks vormitud.

Vormina otsustasid tegijad nüüd taaskord kasutusse võtta vana Aseri tellisetehase vormi.

Pere tõstab selle lauale ja demonstreerib vilunud liigutustega savimassile tellise kuju andmise tehnikat. Hops, visatakse savipäts vormi. Lõige. Vorm keeratakse ümber. Lõige. Tellise eemaldamine vormist.

Nojah, ega see vilumus pole ime, sest eks põletamist ootava poolesaja tellisega sai tehnikat päris palju harjutatud.

Vormimiseni jõudis savimass siiski alles pärast ühtlaseks tampimist.

"Algul proovisime savikänkraid purustada segumasinas, et saada savijahu. Kuid purustada aitavad põllukivid murenesid hoopis ise ja pidime neid sealt hiljem käsitsi välja sõeluma," kirjeldab Pere telliste ettevalmistamisel katsetatud meetmeid.

"Pärast pidime nood aga sealt käsitsi välja korjama, sest segusse jäänud tükid oleksid ahjus tellise katki löönud. Veega segamine ja tampimine oli õige konsistentsiga segu saamiseks siiski kõige mõistlikum."

Tellisetegijad vormisid savimassist põletusootele üle viiesaja toortellise. Pärast ahju täis ladumist jäi sadakond veel järgmist põletuskorda ootama.

Tampimise ja vormimise etapil oli osalejatele jõu ja nõuga abiks Wienerberger AS, kes transportis Aserist kohale ahjuehitamiseks vajaminevaid telliseid ja savi õige konsistentsi näidiseks.

Fotod: Veiko Tõkman, Rene Pere