Kas boss on ülemakstud?

Pärast seda, kui Prantsusmaa 2001. aastal jõustas seaduse, mis nõuab börsifirmadelt oma juhtide palga avalikustamist, on ajalehed kahjurõõmsalt ahneid ülemusi häbiposti naelutanud. Avalikustatud pole mitte ainult kindel palk, vaid ka preemiad, juhatuseliikme tasud, tulu aktsiaoptsioonidelt, pensionipaketid ja muud lisahüvitised, näiteks ettevõtte lennukid või sohvriga autod.

Sel aastal on aga kõrge töötasu tõttu hakanud lendama juba ka tegevjuhtide pead. Juunis oli Prantsusmaa suurima kontsessioonilepingute ja ehitusettevõtte Vincy president ja tegevdirektor Antoine Zacharias sunnitud ametist lahkuma, kui suurem osa juhatusest hindas tema tasu pööraseks: palk 67,3 miljonit Eesti krooni; pensionihüvitis 203,4 miljonit krooni; pension 34,4 miljonit krooni ja hinnanguliselt 2,7 miljardit krooni aktsiaoptsioonides.

Debati fookuses oli aga 125 miljonit krooni erakorralist lisatasu, mida ta nõudis pärast eduka finantsoperatsiooni teostamist oma ametiaja lõpus.

Pisut hiljem sunniti Prantsuse-Saksa lennundus- ja kaitsekompanii EADS Prantsusmaapoolset kaasdirektorit Noel Forgeardi ametist loobuma. Ta müüs oma EADSi aktsiad märtsis enne seda, kui ettevõte teatas kulukast viivitusest Airbus A380 tootmises.

Seda, kas Forgeard käitus ebaseaduslikult, veel uuritakse, kuid teate tõttu, mis pani aktsiahinna üleöö 26% langema, ei suutnud ta oma ametikohta enam kaitsta.

Sarnased sündmused on peaaegu kõigis rikastes riikides uuesti päevakorrale toonud vanad küsimused. Kas juhtidele makstakse liiga palju? Kas aktsiaoptsioone reguleerivaid seadusi tuleks reformida? Kuigi tingimused on teistsugused, jäävad aluseks olevad probleemid alati samaks, puudutades legitiimsust ja moraalsust. Kui tasu tajutakse ebaõiglasena, siis usk kapitalistlikku süsteemi kannatab.

Prantsusmaa debatt tegevjuhtide kompensatsiooni üle on selles suhtes eriti silmatorkav, kuna juhtide palgad on tegelikult madalamad kui nende Saksa, Briti ja Ameerika kolleegidel ning nende tasu on kasvanud kooskõlas ettevõtte aktsiahindadega, suurenedes 25 aasta jooksul kuus korda. Lisaks on nende vastutus suur nagu juhtidel kõikjal, muutes nende ametikohad vähemturvaliseks, kuigi ettevõtted peavad konkureerima suhteliselt väheste heade juhtide pärast nende hinda kõrgeks ajades.

Kriitikud väidavad, et kõige paremad juhid ei ole tingimata kõige paremini makstud. Tippjuhtide tööturg ei ole läbipaistev ja juhatused on sageli erapoolikud oma presidentidele kompensatsiooni määrates.

Samuti nõuavad nad, et ettevõtete liitumised ja omandamised ei peaks olema motiveeritud palgakaalutlustest ja et läbikukkunud juhtidele ei tohiks pakkuda "kuldseid langevarje". Kriitikud kinnitavad, et on lihtsalt ebamoraalne, et ülemused teenivad päevas sama palju kui nende töötajad aastas. Ükski juht ei ole superstaar - koosolekuruumi Tiger Woods või Michael Schumacher.

Aktsiaoptsioonid põhjustavad samuti sageli kirglikku kriitikat. Juhtidel aktsiate osta laskmine eelnevalt fikseeritud hinnaga oli mõeldud nende huvi joondamiseks teiste aktsionäridega, andes neile personaalse osaluse ettevõtte väärtuse loomisel. Mõne juhi jaoks on aktsiaoptsioonid loonud aga stiimuli kasumit üles kruvida ja kahjumit varjata, rikastades end seeläbi kunstlikult ja kahjustades samas oma ettevõtet ja teisi aktsionäre.

See probleem ei ole Prantsusmaale spetsiifiline. USAs näitas kahe ülikooliprofessori hiljutine uuring, et rohkem kui 25% vaadeldud ettevõtetest on manipuleerinud aktsiaoptsioonide määramise kuupäevadega, et suurendada tulusaajate kasumeid. USA väärtpaberijärelevalve (SEC) ja USA justiitsministeerium otsustasid võidelda sellise praktikaga, mis oli eriti omane Silicon Valley'le.

Prantsusmaal nõuab eelmisel aastal vastuvõetud seadus, et ettevõttejuhtide vallandustasu sõltuks aktsionäride häältest. EADSi skandaal on kannustanud edasisteks seadusemuudatusteks.

Endise peaministri Edouard Balladuri pakutud seaduseelnõu püüab likvideerida moonutatud stiimulid, takistades ettevõtete ametnikel oma aktsiaoptsioonide realiseerimist, kuni nad ettevõttest lahkuvad.

Jacques Chirac on palju ettevaatlikumalt maininud, et aktsiaoptsioonid peaksid seaduslikult raamitud olema.

Teised soovitavad aktsiaoptsioonide ulatuse laiendamist, et kaasata rohkem töötajaid. Mõned sotsialistid on radikaalsemad, toetades aktsiaoptsioonide keelustamist.

Seaduste karmistamisel võib olla hävitav kõrvalmõju ja soovimatud tagajärjed. Seadusandlus ei saa toimida aseainena tervele mõistusele, läbinägelikkusele ja vastutusele ettevõtte juhatuse poolt.

Kui meil aga peavad olema seadused eetika polsterdamiseks, peaks nende juhtmõtteks olema, et tasu on alati seotud tulemuslikkuse ja teenustega. Ainult neid meetmeid, mis tagavad, et ettevõtted tasustavad tegelikke teeneid, peetakse töötajate, aktsionäride ja avalikkuse poolt seaduslikeks.

Autor: Raphael Hadas-Lebel