Uudised
3. september 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mere ja tuultega sinasõpruses maakodu Manilaiul

Manilaiu tagasopis püüab merel seilajate pilke ookerkollane rookatusega maja. Talule lähenes märkab möödakäija kaunist õueala ja suurepärases korras hooneid. Veel seitse aastat tagasi avanes siin troostitu vaatepilt: vana kihnu tüüpi maja, mis 1960ndatel oli kaetud silikaatvoodri ja eterniitkatusega.

Maja oli armetus seisukorras, ümbrus meenutas prügimäge ja abihooned olid laastatud, saunast järel ainult alusmüürid.

Praegune pererahvas oli pikka aega endale sobivat paika maakoduks otsinud nii põhjarannikult kui ka saartelt. Ühel sombusel päeval tulid nad sõprade soovitusel Manilaiule müügis olevat maja vaatama. Koht meeldis ja otsuse maja ära osta tegid nad ruttu, kuigi teades, et siin tuleb palju tööd ja vaeva näha, enne kui sellest omanäoline kodu kujuneb.

Varem oli Manilaiul ainult üks talu, aga 1933. aastal eraldas Eesti valitsus Kihnu ülerahvastuse leevendamiseks saarele paar tosinat krunti. Kihnlased tulid ja ehitasid elamuid oma kombeist ja tavadest lähtuvalt.

Vastsed omanikud kutsusid endale appi Argo ja Katrin Vaikla, kelle Vormsi maja ja sealne elustiil näitasid neile paljuski suunda saarekodu loomisel.

"Kui me esimest korda seda maja nägime, oli ta troostitus olukorras, laudaosa lausa kokku kukkumas. Mõõtsime maja ära ja hakkasime teda siis tasapisi "tuletama"," meenutab Katrin Vaikla.

Praegune hoone on kunagise loomalauda suunas pikemaks kavandatud, maja ette on tuulekoda ehitatud, katus on kaetud pillirooga, palkseinad puitlaudisega.

"Sellise laiupealse maja restaureerimisel peab materjalivalikul eelkõige arvestama ilmastikuga. Siin puhuvad tugevad tuuled ja vihma sajab lausa horisontaalis - nii et tormiga poeb vesi palkide vahele," kõneleb Argo Vaikla.

Niisuguses majas saab kasutada vaid naturaalseid materjale, mis pärast üleujutusi ja rajusid lihtsalt ära kuivavad, palkmaja pole vaja soojustada.

"Kollane on väga eestipärane maamaja värv, seepärast valisimegi ookerkollase laudise ja sinakasrohelise tooni akna- ja nurgapiirdelaudade värviks," põhjendavad arhitektid.

Sellest on vähe abi, kui arhitekt ja disainer aitavad maja kujundada, omanikud peavad ikka ise hingega asja juures olema. Manija maakodu pererahvas on Vaiklate sõnul silmapaistva töö ise ära teinud.

"Teame omast käest, et küttesüsteemi peab dubleerima. Selleski majas on soojust akumuleeriv suur ahi ja raudkamin, mis läheb ruttu kuumaks. Talvel, kui maja on kaua kütmata, toob see ruumi kiiresti õdusa õhustiku," ütlevad nad.

"Maamaja ei saa viimase detailini läbi projekteerida, nurgad ja nurgatagused kujunevad protsessi käigus. Arhitekt annab lihtsalt suuna kätte," lausub Argo Vaikla.

Maamajas tuleb valida, kas säilitada arhailisust või eelistada mugavusi. Manilaiu majja on tehtud kaasaegne pesuruum, aga köök ja toad kannavad endas endiste aegade hõngu. Tumedate palkseintega toas soovitasid arhitektid lae ja põrandad valgeks värvida.

Kabinetis ja elutoas on kasutatud kõrgemat rootsipärast lambriid seetõttu, et sinna alla pidi peitma viletsamad palgid ja elektrijuhtmed.

Kogu maja ja ka ait ning sauna kõrvalruumid on sisustatud vana mööbliga. Vanakraamilaatadelt toodud tarbeesemed loovad erilise sideme ja jääb mulje, nagu oleks kõik siin olnud juba aastakümneid.

Kaunilt sisustatud kodu meenutab mõnusalt endisi aegu.

Arhitektide soovitusel kaeti elumaja katus pillirooga. "Rookatus on mitmekihiline, tormituuled ei pühi korraga tervet katust minema," kommenteerib Argo Vaikla.

Kõrvalhoonetel on immutatud lauast katused. Laudkatused on iseloomulikud rannarajoonidele, selgitab ta.

Taluõue piiravad pieteeditundega ja külamaastikku olemuslikult sobivalt restaureeritud ait ja kuur. Ahervarele rajatud saun on tehtud tavalisest külasaunast suuremaks - siin on suur eesruum ja suveköök: tuulevarjuga piiratud katusealuses on kamin ja suitsuahi.

Et lõkkeplatsil saaks tuld teha, pidi pererahvas ka sinna tuulisesse külge pinkide taha pilliroost pika sirmi panema.

Tihe murukamar ja värvirõõmsad lilled õues annavad tunnistust põhjalikust pinnasepuhastusest, sest esimestel aastatel tuli iga rehitsemise järel maa seest välja pudelikilde ja konservikarpe.

Nüüd on pererahval kombeks kogu prügi ja jäätmed mandrile tagasi viia, nende teod on meretagusel maal elades väga loodushoidlikuks muutnud.

Fotod: Julia-Maria Linna

Autor: Tiina Kolk