Puitsindlitest tigumaja Soome moodi

Tünjat siberi lehisest sindlitega kaetud puitmaja käisid uudistamas ka kolleegid lähedalt ning kaugelt. Aja jooksul maja välisilme muutub, ilmastiku mõjul tõmbub kollakas lehis tumehalliks.

Puit on arhitekt Olavi Koponen, kes enne Tampere Tehnikaülikooli astusmist töötas puusepana; lemmikmaterjal. Oma maja lahendus sündis tal üsna kiiresti inspireerituna Aki Kaurismäe intervjuust 2002. aastal. "Painutasin stüreenikange spiraaliks tuleaseme ümber," meenutab mees.

Tänavuse Espoo elamumessile eraldati krunte 2004. aastal arhitektuurikonkursi põhjal ja sinna tegigi Koponen projekti tolle 2002. aasta kavandi põhjal. Maja nimi oli algul Saparo (Saba), aga Olli Erikoinen tõdes kavandit nähes: "See on Tigu!"

Eramu funktsionaalne lahendus ei ole tüüpiline. "Olen mõtisklenud selle üle, mida inimene teeb üksi või koos teistega kodus olles, ja loonud sellesse majja eeldused mugavaks eluks - selline projekteerimise lähtekoht paneb asjaarmastaja ja professionaalse arhitekti samale tasemele. Projekteerimise "nurgakiviks" ongi peod ja argipäevad, eri teemad inimese elus. Kuna ehitus sõltub eranditult vormist ja materjalist, siis on olulised ka valguse kulg ehituses, aastaaegade ja päevade rütm, lõhnad ja materjalid. Üldeesmärgiks on saavutada sundimatu olek ja kergus," selgitab Koponen.

"Hubasus, naturaalsus ja lihtsusest johtuv selgus on minu meelest tähtsaimad rahvaliku ehituskunsti omadused, kus on ühendatud "tagasihoidlikud" materjalid, kutseoskused ja elukogemusest tulev talupojatarkus. Selline miljöö on minu lapsepõlvemälestustes ja ehk seepärast otsin seda ka arhitektina," tunnistab Koponen.

Tünnmaja on ehituslikult keerulise konstruktsiooniga ja väga nõudliku viimistlusega. Põhilised on puidust põranda-, seina- ja katuseelemendid (180 tükki), mis keerduvad spiraalselt betoonist kesklõõri ümber ja osale kandvast teraskonstruktsioonist. Väljast on maja kaetud siberi lehisest sindlitega ja siseseinad haavalaastudega. Esimese korruse betoonpõrandasse on segatud värvilisi klaasikilde ja merekarpe. Hiljem on põrand hoolikalt lihvitud.

Ehitus on algusest lõpuni teostatud käsitööna ja töömeeste oskused on tasemel, tunnustab arhitekt ning lisab, et ehitus- ja sisetöödeks kulus 5500-6000 tundi ja ehituse maksumus ei ületa keskmist hinna-klassi.

Kui hommikustel messitundidel oli teistes majades alles suhteliselt rahulik ning külastajaid hõredalt, jagus tigumajja uudistajaid üksjagu. Eks loomulikult olid selle omanäoline kuju ja kasutatud materjalid, mis vaatama ja katsuma meelitas.

See oli ju midagi sellist, mida nii meie kui ka põhjanaabrite traditsioonilises kodus ei näe. Klaasitükkidest aiakaunistused, haavalaastudega vooderdatud siseruumid, astmestikule paigutatud ümmargune voodi, termiidipesa meenutav pesuruum jne.

Kuigi pisut jäi vaevama mulje, et viimistlusega poldud päris lõpule jõutud, võis selline mulje olla ka taotluslik, tigumaja ju edeneb tasapisi.

Fotod: Raul Mee

Autor: Tiina Kolk