Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Töötaja peab saama raha
Puhkuseseaduse N 24 lg 1 sätestab tööandjale kohustuse töötajale puhkusetasu täies ulatuses väljamaksmiseks hiljemalt eelviimasel tööpäeval enne puhkuse algust. Tegemist on tööandjate jaoks imperatiivse sättega, millest erandi kehtestab ainult sama seaduse N 24 lg 3 (ainult kollektiivlepingus sätestatud tingimustel ja korras).
Olen arvamusel, et selline säte on põhjendatud ja vajalik ühe olulise sotsiaalse garantiina töötajatele. Kuivõrd puhkusele jäädes on sellisel juhul töötajal võimalik kindel olla kõigi oma rahaliste vahendite õigeaegsest laekumisest ning võimaldab isikul seega paremini puhkust planeerida ja kasutada ning oma tegeliku rahalise seisu üle arvestust pidada.
Sellega ei rikuta minu arvates mingil viisil kellegi õigusi ja probleemi kui sellist siinkohal ei näe. Küll aga möönan, et kindlasti on alati neid kergemeelseid, kes võivad end ka puhkuse ajal nii-öelda lõhki kulutada.
Võin lisada, et tööandjale oleks vastupidiselt kõige kasulikum hoopis, kui puhkusetasu saaks töötajale välja maksta hilisemalt (kas või pärast puhkust!) ja väikeste osade kaupa.