Ain Noormägi peab lugu kindlameelsest tegutsemisest

Marko Liibak 07. september 2006, 00:00

Metrosert tegeleb mõõtevahendite kalibreerimise ja taatlemise, metroloogia-alase koolituse ning juhtimissüsteemide ja toodete sertifitseerimisega. Ettevõte hoiab ja arendab riigi mõõteetalone.

Mainisite, et "ära kasuta tööalaselt tingivat kõneviisi", kuidas siis peaks ütlema?

Rääkida tuleb kindlas kõneviisis, näiteks me teeme nii, arutame või kaalume. Koos leiame lahenduse ja nii me teemegi. Mitte nii, et oh oleks, küll teeks. Tingiv kõneviis jätab mulje, et meist endist sõltub vähe - kõik ümbritsev paneb meid kindlatesse raamidesse ning meil jääb üle ainult kurta, miks ei läinud hästi - tahtsime parimat aga välja tuli nagu alati. Tingiv kõneviis külvab kolleegidesse äraootavat mõtteviisi ja lahendused jäävad leidmata.

Alustasite õpinguid tehnikaülikoolis, kuid hiljem õppisite maaülikoolis - miks selline valik?

Tehnikaülikooli valisin võib-olla toonase populaarse eriala järgi, see oli automaatika-telemehaanika. Kohusetundest sai ülikool küll cum laude lõpetatud, kuid südamelähedaseks see eriala ei saanud.

See eriala oleks eeldanud nohiklikumat hingelaadi - tinutuskolb oleks pidanud tihti käes olema. Minu rahutu hinge jaoks see eriti põnev ei olnud ning elektriinsener olin pärast ülikooli vaid kolm kuud.

Seejärel pakuti huvitavat võimalust asuda tööle Rakvere rajooni komsomolisekretäriks.

Millega Te komsomolijuhina tegelesite?

Eks natuke tuli seda roosat vahtu ka toota, et lastaks ametis olla. Kuid enda jaoks olid põnevamad erinevad üritused, mida noortele korraldasime, näiteks suvepäevad ja erinevad konkursid.

Mäletan seda kui põnevat eluperioodi. 1979-1984 ei uskunud eriti keegi Eesti Vabariigi taastulekusse, kuid elada tuli ning noortel oli ka siis energiat ja tehatahtmist.

Tunnete selle eluperioodi pärast kahetsust või piinlikkust?

Ma ei ütleks, et ma tegin sel ajal kodumaale midagi kahjulikku. Kui ei oleks seal mina olnud, oleks sinna keegi teine leitud. Mul pole piinlik, kuid taagana käib see minuga kaasas, näiteks CVski on see sees.

Kuid ma annan endale aru, et tänases Eestis ma selle tõttu karjääriredelil eriti kõrgele püüelda ei saa, kuna see annab hea võimaluse mudaga pilduda. Nagu meil ju kombeks on. Karjääris edenenud juht peab sellega arvestama, et mineviku tegemised võidakse taas lagedale tuua.

Siiski olen oma valikuga rahul. Mis need alternatiivid oleks siis olnud - vabadusvõitlejana katlakütja või aktiivsuse pärast võimude poolt kusagile pagendatud.

Ütlesite, et ei saa mineviku pärast kõrgele pürgida, kuid kas olete üldse proovinud?

Mis seal salata, pakkumisi on tehtud. Esimese valitsuse ajal tehti pakkumine põllumajandusministri tool vastu võtta. Toona ma ütlesin ära.

Tagantjärele mõeldes on oma karjääris sellise sammu tegemata jätmisest kahju.

Miks loobusite?

Olin siis 35aastane ja sel ajal pidasin end liiga nooreks, et olla valitsuse liige. Mõni aasta edasi selgus, et 35aastasena valitsuse liige olla on lootusetult hilja.

Üldiselt jäi ilmselt puudu julgusest, kogemust oli küll.

Selleks ajaks olin ühe põllumajandusliku reformi läbi teinud, näiteks sai üks kolhoos taludeks ja ühistuteks jagatud. Sellest, pisut valulikust kogemusest tekkis nägemus, kuidas Eesti põllumajandus peaks arenema.

Valisin eraettevõtluse tee. Selleaegne kapitalismi hoogne tulek oli üsna hea kogemus.

Praegu võtaksite valitsuse liikme koha vastu?

Ma arvan, et seda enam ei tehta. Olen juba sellest suvest alates 50aastane. Teisalt ei oleks sellest minu jaoks enam motiivi.

Olen hakanud hindama seda, et mul ei ole enam kogu aeg kiire ning et olen valinud sellise organisatsiooni, kus ma tulen ilma töökangelastegudeta toime.

Tänane poliitika on selline, kuhu ei tõmba - valitsuse liige on paratamatult poliitik. Ma olen oma praeguse töökoha ja kolleegidega rahul.

Teil on praegugi õpingud pooleli?

See on enda värske hoidmise vajalikumaid vajadusi. Õppida tuleb pidevalt ja selles oled püüdnud veenda oma kaastöötajaidki.

Ükski teadmine ükskõik kui heast ülikoolist ei püsi muutumatuna ning EBS annab enesetäiendamiseks hea võimaluse - see on magistri koolitus tegevjuhtidele. Sealt saab ka mingisuguse kraadi, mille järele mul vajadust küll pole, kuid selle poole püüdlemine aitab end pinges hoida.

Ma olen nii laisk, kui mul olla lastakse, kuid üritan siis ise mitte väga laisaks minna. Saaks hakkama ka õppimata ja pingutamata, kuid nii mõelda ei saa, siis oleks vanadus käes. Praegu ennast vanana ei tunne.

Praegu ei ole soovi oma äriga tegeleda?

Ma olen selle teema peale mõelnud. Aastatel 1991-1997 oli mul õnne juhatada seitset väikeettevõtet - vahepeal kõiki neid korraga. See pidev mure või 24 tundi tööd ööpäevas on küllaltki vahva ja tulus, kuid samas üsna väsitav.

Kuna praeguseks on mu materiaalne baas kindlustatud ning ma ei näe vajadust end taas töörügamisele pühendada. Üks hea kolleeg ütles, et milleks sa seda raha teenid, kui sul pole aega seda kulutada. Ja rohkem raha ei tähenda õnnelikumat elu.

Mul on õnn tunda Aini alates 1979. aastast. Koos sai tehtud tööd ja veedetud vaba aega, ka peredega koos.

Mis teda kõige rohkem iseloomustaks? Tundub nii, nagu oleks tal alati kindel siht silme ees, alati püüdleb ta midagi uut või paremat. Asjad, mida ta ette võtab, teeb ta ära suure põhjalikkusega. Kui tuli valida eri asjade vahel, oskas ta panna tähtsad asjad esiplaanile. Ain on väga hea kohanemisvõimega. Ka mõistust on heldelt jagatud. Ta on sündinud organisaator, kes ka teisi innustab, energiat kolme mehe jagu.

Kodu ja lapsed on alati olnud ta suuremad mured ja rõõmud.

Mida soovida? Seda aega, et saaks vahest jälle koos lesta püüda ja õlle kõrvale suitsutada, aastad lähevad üha kiiremini mööda.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    24. November 2011, 16:14
    Otsi:

    Ava täpsem otsing