Kuldsete ratastega laev

Praamiärimees Vjatšeslav Leedo Tallinnasse tulek tõi mu headele kolleegidele meelde järgmise tuntud loo. Kukk ja kass otsustasid minna metsa elama. Metsas oli väike tühi majake, kuhu kukk ja kass sisse kolisid. Kass käis iga päev väljas toitu otsimas ja kukk valmistas kodus sööki. Kord, kui kass oli väljas, tuli rebane majakese lähedale. Ta istus akna alla ja hakkas laulma: "Kukekene, ki-ka-kaa, tule välja vaatama! Teri sulle annan ma, leivaraasukesi ka!"

Kukk tahtis näha, kes seal nii ilusasti laulab ja kes talle teri lubab anda; ta lükkas akna lahti ja vaatas välja. Rebane aga kahmas kuke hammaste vahele ja jooksis metsa poole. Kukk karjus mis kole, kuni kass tuli ja ta ära päästis. Kass luges kukele muidugi ka sõnad peale, et see kellelegi enam akent ei avaks. Järgmisel päeval läks kass uuesti metsa toitu otsima. Ja muidugi sättis rebane end kohe akna alla laulma. Kuid kukel oli meeles kassi karm hoiatus ja aken jäi suletuks. Siis aga laulis rebane:

Kukekene, ki-ka-kaa,

tule välja vaatama,

väljas imet näha saad:

laevad sõitvad mööda maad,

kuldsed rattad neil on all,

masti otsas õhupall.

Niisuguseid laevu tahtis kukk kangesti näha. Ta mõtles, et vaatab neid ainult ukse vahelt. Aga nii pea, kui kukk pea ukse vahelt välja pistis, kargas rebane talle kallale ja viis ta kaugele metsa. Kukk karjus küll appi, kuid kass oli liiga kaugel ega kuulnud.

Selle looga tervitan Vjatšeslav Leedo tulekut pealinna suurde ärisse, tänan keskerakondlikku linnavalitsust toreda etenduse eest ning soovin pealinlastele jõudu, jaksu ja vastupidamist. Uskuge mind, seda läheb teil tarvis.