'Leiutajateküla Lotte' pakub rõõmu ka täiskasvanutele

Septembri algusest kinodesse jõudnud Heiki Ernitsa ning Janno Põldma "Leiutajateküla Lotte" on nüansirikas koguperefilm, mida naudivad nii lapsed kui ka lapsevanemad. Kindlasti soovitaks Lotte-filmi ära vaadata ka neil, kel lapsi pole.

"Leiutajateküla Lotte" ülesehitus on mitmekihiline ja väga detailirikas. Laps jälgib filmis eelkõige põnevat ja tegelasterohket süžeeliini, täiskasvanu jaoks pakub film ohtralt tillukesi vihjeid ja nalju, mille märkamine ja äratundmine filmi põhiliinidele humoorikust lisab. Lotte-maailm on täiskasvanute maailma lihtsustatud mudel, probleeme on siingi, kuid need ei kasva üle pea.

Täiskasvanu jaoks pakub lõbu vaadata filmirahva pisikesi muresid, mis natuke meenutavad samu probleeme, millega päriselus iga päev kokku puututakse. Kass Bruno ema on näiteks vaene üksikema, kes koob roosasid sokke ja vaatab perepilte, pisar silmanurgas. Jäneseonu Otto on invaliid, tal on puust kõrvad. Pehmelt puudutatakse filmis ka perevägivalla teemat: jäneseisa Adalbert on käpardist leiutaja, kelle hullud ideed jäneseema vaguralt välja peab kannatama. Adalbert leiutab masina, mis lõikab porgandid kauniteks kujunditeks, kui aga välja tuleb, et mootori asemel istub puust kastis jäneseema ja laseb noal kibekiirelt käia, siis mõistetakse see külarahva poolt hukka.

Leiutajateküla elu pole probleemivaba ilutsemine, muredele viidatakse, kuid valitsevas optimistlikus meeleolus ei tähtsustata neid üle. Elu kulgeb lihtsalt ja ladusalt ning mured lahenevad enne, kui need suureks jõuavad paisuda. Pärast järjekordset läbikukkumist lohutab kannatlik jäneseema oma abikaasat: "Ei läinud kõik nii, mis seal ikka. Mina armastan sind ikka."

Sümpaatne ja eeskujuvõtmist väärt on soojus, millega filmi tegelased üksteisesse suhtuvad. "Leiutajateküla Lotte" on film, milles pole vägivalda. Peategelasel koeraplika Lottel on tublit energiat ja temperamenti. Ta tahab, et alatasa midagi toimuks, natuke koerust ta selle nimel ka teeb, kuid tema tegemised ei ole pahatahtlikud.

Kõik tegelaskujud filmis on detailideni läbi mõeldud, igaüks neist esindab kindlat karakteritüüpi. Põhituumik, kelle tegemised filmi pealiini moodustavad, on koeraplika Lotte ning tema sõbrad kass Bruno ja jänesepoeg Albert. Vähem tähtsad pole loomalaste emad-isad. Lotte filmis pole tähtsusetuid kõrvaltegelasi. Kõiki, kes mängus, portreteeritakse hoolikalt, ükskõik siis, kui oluline roll neil filmis kanda on. Näiteks kärbes Jaak täidab jutustaja ülesandeid, tema osa on ringi lennata ning repliigi korras peategelaste tausta valgustada. Lotte ema ja isa kohtumist kirjeldab ta nii: "Kui nad kohtusid, siis tuli mõlemale nii suur armastus peale, nagu oleks ämber kõrvuni pähe tõmmatud. Ja kui õige aeg käes, siis tuli ka Lotte siia ilma."

Filmi oluline pluss on südamlik huumor, millega kogu sündmustik lausa üle on valatud. Naljad on armsad ja südamlikud, naljategemine ei toimu kunagi teiste arvel. Täiskasvanu võiks võtta "Leiutajaküla Lottet" nagu südamlikku ja heatahtlikku naljafilmi. Tegelaste repliigid on tihedalt täis pikitud pisikesi vihjeid ja nalju, mille mõistmiseks on vaja mõningast elukogemust. Leiutajateküla elu-olu on lihtne ja jälgimist väärt. Lotte film õpetab maailma vaatama lapse pilguga, kes julgeb küsida küsimusi ning usub, et ületamatuid probleeme pole olemas.