Astus sammu, astus kaks...

Reichsbrücke (eesti keeles Impeeriumisild), Viini tuntuim sild, sirutub üle Doonau ning ühendab kahte linnaosa - Leopoldstadti ja Donaustadti.

Sild ehitati juba eelviimase sajandi lõpul ning nimetati Kroonprints Rudolfi sillaks. Uue revolutsioonilise sajandi alguses, 1919. aastal, kui Austriast sai vabariik, muudeti silla nime.

Ehitis toetus rauast kandetalade sõrestikule ning mõlemas otsas kaarjatele konstruktsioonidele.

Selleks, et 1930ndatel vähendada töötute arvu Viinis, otsustati ehitada uus rippsild vana asemele. Tehniliste plaanide autoriteks olid arhitektid Siegfried Theiss ja Hans Jaksch, kes soovitasid vana silla tugisambaid allavoolu laiendada ning struktuuri 26 meetri võrra laiemaks ehitada. Ehitustööd kestsid vähem kui seitse tundi.

Uus sild valmis seega vanaga samale joonele pikemalt liiklust sulgemata. Nelja sõiduraja, kahe trammiliini, kõnniteedega silla avasid 1937. aasta oktoobris kardinal Innitzer ning president Wilhelm Miklas. Teise maailmasõja ajal sai Reichsbrücke Viini sildadest kõige vähem kannatada. Linna vabastama tulnud Vene armee hoidis ära taganeva Wehrmachti plaani silda õhkida, seega nimetati ehitist lühemat aega Punase Armee sillaks.

1976. aasta 1. augusti varahommikul vajus sild kokku. Ohvrite hulk oli varase tunni tõttu väike. Õnnetusest pääsenud linnaliinibussi kasutati veel üle kümne aasta ning praegu võib seda näha Viini trammimuuseumis - Strassenbahnmuseumis. Pärast varingut juhiti liiklus ja trammid kahele kiiresti ehitatud lisasillale, mida kasutati neli aastat.

Peagi kuulutati välja konkurss uue silla ehitamiseks, mille võitis Johann Nestroy projekt ning mida hakati ellu viima juba kaks aastat pärast varingut.

Tänapäeval kannab Impeeriumi sild kuut sõidurada, mida kasutab iga päev 50 000 sõidukit, mitu metroorongi liini, lisaks kaks jalgrattateed ja kõnniteed.

2005. aasta juulis tähistati silla taasavamise 25ndat aastapäeva.

Kolme ja poole kilomeetri pikkune Tay raudteesild ühendab Dundee linna Wormit, Fife äärelinna Šotimaal.

Esimene Tay Bridge oli projekteeritud 19. sajandil tuntud raudteeinseneri Thomas Bouchi poolt, kes tõsteti pärast tööde lõpetamist rüütli seisusesse. Sild toetus valatud ja sepistatud raudvõredele. Sarnast ideed oli varem kasutatud Kristallpalee ja Crumlini viadukti ehitamisel Lõuna-Walesis.

Pärast ehitustööde lõpetamist 1878. aasta lõpus oli Tay Bridge maailmas pikim raudsõrestikule toetuv sild. Ehituse avas ametlikult kuninganna Victoria sama aasta 1. juunil.

Kaks aastat hiljem, 28. detsembri õhtul langes silla keskmine osa tugeva tuule tõttu kokku ja vajus vette koos silda ületanud reisirongiga. Üks Dundee linnamüütidest viitab sellele, et Karl Marx oleks pidanud olema antud reisirongis, kuid tol päeval otsustas ta nõrga tervise tõttu mitte reisida.

Uurimise käigus selgus, et silindrilised raudsambad, mis toetasid silla kolmteist pikimat kaarevahe, olid valmistatud ebakvaliteetsest materjalist. Lisaks sellele olid rauast sepistatud konstruktsioonid kinnitatud sammastega koos valatud eenduvatele tugedele. Need andsid õnnetuse õhtul esimesena järele ning viisid silla keskmise osa tasakaalust välja. Sir Thomas Bouch polnud arvestanud tuule koormusega, seda sildade ehitamisel tol ajal arvesse ei võetud. Silla sisse varisenud keskne ja kõrgeim osa oli ettenägematuse ja valede arvestuste tõttu kõige ebakindlam.

Varingu põhjuseid uurinud Henry Cadogan Rothery poolt juhitud meeskond jõudis järeldusele, et sild oli halvasti projekteeritud, ehitatud ja korras hoitud ning kokku langemine oleks juhtunud varem või hiljem ehitisetüübi defektide pärast.

Tegelikult viitasid paljud asitõendid sellele, et silla keskne struktuur oli hakanud juba mitmeid kuid enne varingut nõrgenema. Silla heakorra järelevaataja oli kuulnud pärast silla ametlikku avamist tugikonstruktsioonide lõgisemist, mis viitas sellele, et struktuuri ühendavad detailid olid juba hakanud järele andma.

Selle asemel, et kontrollida ja kõrvaldada ilmne viga, taoti logisevate detailide vahele metallkiile, et ei tekiks enam häirivat heli. Kuna kogu vastutus pandi sir Bouchi õlgadele, suri insener suure pinge tõttu aasta pärast õnnetust.

Uus kahe rööpapaariga sild ehitati William Henry Barlow' projekti järgi paralleelselt vana Tay silla kõrvale.

Quebec Bridge Kanadas ristub Saint Lawrence'i alamjõega, olles selle idapoolseim ülepääs. Needitud terassõrestikule toetuv ehitus on maailma pikim konsoolsild. Kanada Raudteele kuuluval ehitisel on kolm maanteerada, raudtee ja kõnnitee.

Enne silla ehitamist oli St. Lawrence'i jõge võimalik ületada vaid praamiga. Idee sild ehitada pärineb juba 19. sajandi keskelt, kuid ehitamiseni jõuti siiski alles pool sajandit hiljem. Ehitus kulges ootuspäraselt kuni 1907. aastani, mil kohalik inseneride meeskond märkas ehitise põhikonstruktsiooni elementide moondumist ning teavitas sellest korduvalt ka ehitusliku järelevalve inseneri Theodore Cooperit, kelle arvates polnud muutused märkimisväärsed.

Ehitusfirma The Phoenix Company esindajad väitsid, et kandetalad olid juba enne paigaldamist kaardunud. Pärast seda, kui kohalik ülevaataja oli isiklikult 29. augustil Cooperiga ühendust võtnud ning rõhutanud probleemi tõsidust, saadeti vastutavale ehitusfirmale korraldus tööd katkestada, kuid teade ei jõudnud Quebeci õigeaegselt. Sama päeva pärastlõunal, pärast neljaaastast ehitustööd, varises silla keskne ja lõunapoolne osa St. Lawrence'i jõkke, viies endaga kaasa 76 ehitustöölist.

Ehituse projekti algstaadiumis tehtud arvutusi ei kontrollitud planeerimise lõppedes ning seetõttu oli silla kandejõud väiksem lõplikust omakaalukoormusest, mis põhjustas kandetalade moondumise ja lõpuks varingu.

Pärast õnnetusjuhtumi uurimist alustati teise silla ehitamisega, mida hakkasid juhtima kolm inseneri. Tuntuim neist oli Maurice FitzMaurice Inglismaalt, kelle eelnev projekt oli seotud Forth Bridge'i ehitusega. Uue silla kavandid sarnanesid eelnevatega, kuid seekord olid mõõtmed tunduvalt suuremad. 11. septembril 1916. aastal, kui asuti silla keskset konsooli paigaldama, kukkus see jõkke. Ehitustööd lõpetati viimaks 1919. aasta augustis ning sild avati sama aasta detsembri alguses.

Sild kuulutati 24. jaanuaril 1996 Kanada rahvuslikuks ajalooliseks mälestiseks.

Tacoma Narrowsi sild oli ehitamise ajal maailma kolmas suurim rippsild, mille pikkus ulatus 1600 meetrini. Üle silla kulges Washingtoni osariigi 16. maantee, mis läbis Puget Soundi ning ühendas Tacomat Gig Harbouriga. Clark Eldridge'i kavandatud esimene selle nimeline sild kogus kuulsust 1940. aastal toimunud varinguga.

Plaan antud kohale sild ehitada pärines juba 1889. aastast, mil Northern Pacifici raudtee tegi ettepaneku ehitada üle jõe pukktoestik.

Põhjalikumad ettevalmistused silla püstitamiseks algasid 1920ndatel, kuid ehitama hakati alles kümnendi võrra hiljem.

Sild oli toestatud betoonblokkidesse istutatud süsinikterasest kandetaladega. Tacoma Narrows oli esimene sild, mille ehitamisel oli kasutatud terasplekist kandetalasid, mis toetasid teekatte alust.

Varasemate projektide puhul oleks tuul puhunud läbi ilusõrestiku, kuid uute plaanide kohaselt sai selle kõrvale suunata. Pärast silla ametlikku avamist 1940. aasta juulis selgus, et tuulise ilmaga hakkab sild ohtlikult õõtsuma ja kaarduma, kui üks silla pooltest tõusis, teine langes. Tuulise ilmaga silda ületavad autojuhid nägid vastassuunas tulevaid sõidukeid kadumas ja taas ilmumas.

Ettearvamatu iseloomu tõttu hakati silda hellitavalt kutsuma kappavaks Gertie'ks. Olenemata ehitise veidrast õõtsumisest, peeti seda piisavalt suure kogumassi tõttu püsivaks.

Tugevast tuulest põhjustatud häving leidis aset 7. novembril 1940. Kohaliku kaamerapoodniku poolt filmilindile salvestatud hävingut näidatakse siiani arhitektuuri- ning füüsikatudengitele kui hoiatavat materjali.

Varingus hukkunuid ei olnud. Silla ehituslik puudus ilmnes, kui see hakkas vasakule-paremale ja üles-alla õõtsumise asemel ümber keskse telje väänduma, mille puhul silla vasak pool tõusis ja parem pool langes või vastupidi.

Sillale saatuslikuks saanud väändumise käigus andsid aga struktuuri ühte poolt üleval hoidnud trossid järele, mistõttu toeta jäänud konstruktsioon vajus külgnevatele kandekaablitele.

Viimased andsid neile vajunud raskusele omakorda järele ning kukutasidki silla keskse osa vette.

Fotod: Scanpix

Autor: Kadri Kallaste