Foto mäetipust viis Kaja Pino Argentiinasse

Artikkel

- Uudised
- Indrek Kald
- 12. september 2006 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Foto mäetipust viis Kaja Pino Argentiinasse
Soov tõusta Ameerika kõrgeimale tipule tekkis Kajal suvel 2003. Selleks hetkeks oli ta jõudnud alistada Aafrika kõrgeima mäe Kilimanjaro Tansaanias ning Euroopa katuse Elbruse Kaukasuse mäestikus.
"Mäe teeb ahvatlevaks see, kui ta on mingis mõttes kontinendi kõige-kõige," kinnitab Kaja. Andides Argentiina ja Tšiili vahel asuv Aconcagua täidab selle tingimuse mitmekordselt, olles ka kõrgeim tipp väljaspool Aasiat.
Koos kuue kaaslasega käis Kaja Aconcaguat vallutamas mullu veebruaris. Kuid ligi seitsme kilomeetri kõrgune mägi jäi talle kättesaamatuks. Varem Pamiirides korra samal kõrgusel käinud Kajal langes Aconcaguale tõustes hapnikusisaldus veres eluohtlikult madalale ning ta toodi päästekopteriga 5500 m kõrguselt alla. Ise mäletab ta toonaseid sündmusi ähmaselt. See oli ehmatus ja hoiatus, et tuleb oma tervisele rohkem tähelepanu pöörata, tõdeb Kaja tagantjärele.
Kuidas saanuks sellist olukorda vältida, ta täpselt ei tea. "Tõusime nende turismigruppide tempos, mida giid viis üles. Ju oleksime pidanud veel aeglasemalt minema," pakub ta. Edaspidi mägedes midagi sellist juhtunud pole, kinnitab Kaja ja sülitab kolm korda üle vasaku õla.
Aconcaguale tahab ta aga tagasi minna, nii tippu vallutama kui ka põhjusel, et Lõuna-Ameerika on nii vahva. "Meil jäi käimata Patagoonia lõunapoolsemas otsas. Ja kui seal olla, siis tahaks rohkem ka Tšiilis kolada," sõnab ta. Kui Aconcagua poleks nii kaugel - ligi 13 000 km -, oleks ta seal juba uuesti ära käinud.
Kaja reisib tavaliselt sooviga ronida mingi mäe otsa. "Võid ka niisama öelda, et tahad minna Lõuna-Ameerikasse, aga kui lisad, et soovid seal mäge ronida, siis see kõlab palju auväärsemalt," sõnab ta.
Esimene suurem reis, mille ta mäe pärast tegi, oli Kilimanjaro Aafrikas. "Sõitsime lennukiga kohale ja hakkasime siis vaatama, kuhu minna ja kuidas mäele pääseda," meenutab Kaja viie aasta tagust aega. Lonely Planeti reisiraamat sai toona otsast lõpuni läbi loetud, hiljem pole ta nendega enam nii põhjalikult tutvunud.
Kilimanjarole järgnesid Elbrus ja Pamiir Jaan Künnapi alpinismiklubiga, Mont Blanc Alpides ja mullune käik Aconcagual. Senistest mägedest oli füüsiliselt raskeim tõus Leninile, kus tal tuli aidata nõrkenud kaaslast alla tuua. "Ega ma kaljumarsruute pole ette võtnud, kus tuleb pea alaspidi nagu ämblik mööda kaljut ronida. Ega ka plaani neile ronima minna," märgib ta.
Millest huvi mägede vastu alguse sai, Kaja öelda ei oska. "Meil olid küll sugulased, kes mägedes käisid, kuid lapsena ma ei kuulanud nende jutte sooviga ise ka kunagi mägedes matkata," kinnitab ta. Alguses tekitasid mäed temas isegi hirmu. Küll käis Kaja kooli ajal Mustamäel noorte mägimatkajate klubis trennis - luidetel jooksmas ja treppidel hüppamas.
Kaja usub, et reisida tasub just tavalisest keskkonnast väljamineku pärast. "Minna reisile selleks, et olla hotellibasseini ääres ja võrrelda sealseid kahhelkiviplaate kodustega, poleks mingit mõtet. Kui välja arvata see, et talvel võib saada lõunamaapäevituse," leiab ta.
Kaugemaid ja pikemaid reise on Kaja ette võtnud viimase kümne aasta jooksul. "Üks eeldus on see, et oled ise rikkam. Teiseks on lapsed enam-vähem suured, et võid üksi kodust ära minna," selgitab ta.
Muidugi saab reisida koos lastega. Varsti hakkavad nad taluma ka ootamatusi ja ebameeldivusi, kui näiteks ei jõuta ööseks kuhugi välja, märgib Kaja. Nii juhtus mullusel autoreisil Slovakkias, kus neil äraeksinuna tuli ööbida suvalises parklas, sest edasisõiduks polnud enam jaksu.
Kui mägedes matkab Kaja enamasti kaaslastega alpinismiklubist, siis lastega on ta käinud ka paketireisil, viimati Tuneesias. "Sellisel reisil näed korraks maa ära, kuid minu jaoks pole see nagu päris. Muidugi saab ka paketireisil astuda turistiradadelt kõrvale," lisab ta.
Tuneesia külastamine tekitas Kajal soovi Põhja-Aafrikasse seljakotiga tagasi minna, et näha ajaloolisi kohti ja käia mööda kõrberebase jälgi. "Seljakotireisija on kõige mõnusam olla. Sul on vabadus ja sel moel näed kohalikku elu kõige rohkem," märgib ta. Võimaluse korral eelistab Kaja reisida kahekesi, siis saab kiiresti otsustada.
Millest aga üks reis alguse saab? "Iga reisi pool mõnu on asjade planeerimine, ette läbi mõtlemine ja korraldamine - see on peaaegu nagu teine reis," kinnitab Kaja. Enne reisi uurib ta reisifoorumeid, teiste rändurite kogemused on Kaja sõnul kõige paremad soovitused.
Samuti üritab ta lugeda läbi mõne külastatava maa kirjaniku raamatu. Argentiina-reisi eel ostis Kaja ka "Evita" muusikali plaadi. Mingi pilt ja emotsioon selliste asjade põhjal kujuneb, usub ta.
Välisreisil meeldivad linnades talle suured äri- ja kaubandustänavad - mida lõuna poole, seda huvitavamad. Tõsi, need ka väsitavad. "Kui oled selle tänava läbi käinud, siis mõtled, et tõmbaks soki pähe ega vaataks hulk aega ühtegi inimest ega räägiks ühtegi sõna," nendib Kaja.
Kindel rituaal reisil on kohalike tänavamüüjate käest söögi ostmine. Isegi kui seetõttu pärast kõht lahti on, aga seda lihtsalt peab tegema, kinnitab Kaja. Tänavasöögiga on tal seni kõik muretult läinud. "Mul on vist üsna raudne kõht. Maalapsena olen maast madalast harjunud mulda ja vihmausse sööma," põhjendab ta.
Lõunamaadel sööb Kaja tänavalt ostetud puuvilju ilma neid üle pesemata. "Ahvatlus on nii suur, et ostad ning kohe sööd - kus sa seda kraani seljakotireisijana ikka leiad," kõlab selgitus. Reisidel eelistab Kaja kohalike söögikohti, ka üks turistikoht tuleb tema sõnul ära proovida, et näha, mida turistidele pakkuda tahetakse.
Samuti kuulub reisimise juurde kohalikega suhtlemine. Nendega saab Kaja ütlusel kontakti kõige kergemini siis, kui panna kott maha ja vaadata avali pilguga ringi. Aja jooksul tekib ka kogemus, milline kontaktidest on siiras ja heasoovlik. Ebameeldivusi võib olla igal pool. "Näiteks oled kohalikuga rääkinud ja pead siis kindlasti temalt ka mingi traatvõru ostma," kirjeldab ta turisti elu.
Küll ostis ta varem igal reisil kohaliku noa. Nüüd on sahtel nuge täis, sest eksponeerimise kohta kodus pole. Neid nuge Kaja eriti ei kasuta, mõnikord lõikab vaid ühe veoautovedrust tehtud terava kirgiisi noaga liha.
Välismaal ostab Kaja põhiliselt alpinismivarustust. "Oleksin hea meelega ka riiete šoppaja, kuid mul on tavaliselt piiratud eelarve, nii et ma ei raatsi kohalikke kingi ja käekotte osta," selgitab ta.
Raha on Kaja nõus reisil kulutama elamuste peale, et näiteks sõita kärestikust parvega alla. Kaameraga ta neid elamusi aga kinni ei püüa. "Mul puudub õnnetuseks igasugune fotograafi silm ja läbi kaamera vaatamise oskus," selgitab Kaja.
Küll tekitavad elamused külastatud maadega erilise sideme. Nii on ta Argentiina puhul Kroonikast ja Õhtulehest läbi lugenud lood sinna õppima läinud Eesti tüdrukutest.
Aconcagua foto pani Kaja lendama Lõuna-Ameerikasse. Kuid see ei jää tal ilmselt ainsaks emotsiooni ajel teostunud reisiks - maalikunstnik Goyast kirjutatud raamatut lugedes tekkis soov külastada Hispaaniat. Ebamõistuspärane huvi, kommenteerib ta ise raamatute või piltide põhjal tekkinud reisiideid.
Tõusu mäetippu alustatakse tavaliselt varahommikul, mil taevas paistavad veel kuu ja tähed. Kui tähti pilvede ja udu tõttu näha pole, on ohtlik minema hakata.
Ilus ilm mägironimise mõistes tähendab Kaja sõnul päikesepaistet ja pilvede puudumist: "Kõrgel mägedes oled pilve sees ega näe midagi. Reeglina sajab siis ka lund või jäidet, mis teeb kõik libedaks."
Valgeks pimeduseks kutsutavat nähtavuse puudumist mägedes nimetab Kaja uskumatuks kogemuseks: "Eesmineja on sinust kolm meetrit eespool köie küljes ja sa näed vaid köie otsa, mis sinu ees kuhugi uttu kaob." Kõige esimesena käija peab kirkaga katsuma, kas tee läheb üles, alla või on hoopis sein ees. Puuduvad igasugu orientiirid, mägedes ei saa liikuda ka kompassi abil, mis võib juhtida järsakusse: "See ongi kõige halvem, kui sa ei näe, kuhu minna."
Sel suvel ebaõnnestus Kaja Pinol tõus Šveitsis Matterhorni mäe tippu, see-eest püstitas ta Alpides oma auto kõrgusrekordi.
Kahe aasta tagune juhupõige Šveitsi jättis Kajale Alpide-riigist hea mulje ja tekitas soovi pikemalt tagasi tulla. "Majakestel lillekastid rõdudel, ilusad vaated, mäenõlvadel kihutavad kaelakelladega lehmad," kirjeldab ta. Tänavu soovis ta matkata Alpides ja käia Matterhornil, mis Kaja sõnul on iga Euroopa mägironija unistus.
Esimene ots, aklimatiseerumistõus Rimpfischorni mäele läks hästi, ilm oli ilus. Kuid Matterhorni baaslaagris hakkas sadama lund. "Kaks aastat tagasi olin seal T-särgi väel, nüüd oli põlvini lumi maas," kirjeldab ta. Kui juba 15 tundi oli lund sadanud, tuli hakata mäest laskuma.
"Lugesime raha üle ja mõtlesime, et Šveits on liiga kallis end seal pikemalt mõnusalt tundmiseks," meenutab Kaja sõbraga ette võetud reisi. Arvutis kaasasolnud Microsofti kaardiprogramm AutoRoute joonistas otsetee Slovakkiasse läbi Austria ja üle Alpide. Oberalpstrasse-nimelisel mägiteel püstitas ta 2500 meetriga oma Mazda 6 kõrgusrekordi. Matterhorn on Kajal aga jätkuvalt plaanis.
Hea seltskond. Nii, nagu hakkab pikal teekonnal hõõruma saapasse sattunud liivatera, hakkavad võimenduma omavahelised ebakõlad ja mittesobimised. Mine mägedesse koos inimestega, kes sulle meeldivad.
Õige varustus. Rõivatootjad armastavad öelda, et ei ole halba ilma, on halvad riided. Sama kehtib jalanõude, tehnilise varustuse ja kõige muu kohta. Varustust soetades investeeri pisut rohkem ja osta hädavajalikust parem asi.
Läbimõeldud menüü. Toit, mis juba all eriti ei maitse, muutub üleval lihtsalt vastikuks. Võta kaasa toitu, mille puhul oled kindel, et suudad seda süüa. Tagatud peab olema ka piisav energiakogus.
Füüsiline ja vaimne vorm. Pead olema suuteline valitud marsruudil hakkama saama nii kehaliselt kui ka hingeliselt. Tõdemus stiilis siit-seinast-ma-küll-alla-ei-lähe on halvim, mida ekspeditsioonil endale soovida.
Valmisolek nii eduks kui ka ebaõnneks. Kõigepealt peab end programmeerima saavutusele ja edule, kuid tuleb valmis olla ka raskusteks. Eelnevalt läbi mõelduna ei ole need kätte jõudes nii kohutavad.
Fotod: Erakogu
Hetkel kuum