Sirje Aal - Juurdlust toimetab asjatundja

Katri Soe 13. september 2006, 00:00

Kui juristiharidusega Sirje Aal saaks uuesti alustada, läheks ta õppima Tartu Ülikooli arstiteaduskonda. Arst on Sirje sõnul tõeline, austust vääriv elukutse. Seevastu juristiamet, mille Sauelt pärit tüdruk seitsmekümnendatel aastatel Tartus omandas, olevat vaid tühipaljas lõugade lõksutamine. Õigusteaduskonda astus toona 19aastane Sirje kindla sooviga saada kriminalistikaeksperdiks. Inspiratsiooni andis talle populaarse teleseriaali "Juurdlust toimetavad asjatundjad" kangelanna Elsa Janovna Gibrit. Praegu nendib Sirje, et kui tal oleks rohkem oidu olnud, oleks ta pigem keemiat õppima läinud, seda on tulevasel kriminalistikaeksperdil hoopis rohkem vaja. Kriminalistikaeksperti Sirjest ei saanudki, pärast ülikooli lõpetamist töötas ta kaheksa aastat hoopis kohtunikuna. Televiisorist krimisarju vaadata armastab ta aga endiselt. Ja inimesi aitamast ei sega teda põrmugi see, et tal arstidiplomit taskus pole.

Rein Lang, kursusevend ülikoolipäevilt, ristib Sirje Abivalmiduse Etaloniks. Langi sõnul on tegemist erakordselt abivalmis inimesega, kes on elanud pool elu teistele: "Ta aitab kõiki, kes vähegi abi vajavad. Konsulteerib, aitab, kuulab ära." Kui keskkoolis lahendas Sirje klassikaaslastele kontrolltöö ajal kempsus matemaatikaülesandeid, siis ülikooli ajal õppisid Sirje konspektidest kõik kursuse noormehed, kes ei viitsinud ise loengutes käia. Teiste seas nüüdsed tipptegijad Raivo Vare ja Jüri Raidla. Rein Lang meenutab läinud aegu tänulikult siiani: "Elasime kõik tema konspektide peal neli aastat!" Raske öelda, kas just tänu Sirje ja tema toanaabri, nüüdse kohtuniku Gaida Kivinurme hoolsalt ülestähendatud konspektidele, aga nende lennust lõpetas ülikooli cum laude tervelt 13 inimest.

Abivalmiduse Etalon ise räägib, et lapsena oli ta paras egoist ning et elu on tema iseloomule hästi mõjunud. Egoismist olevat teda Tartus elades aidanud võõrutada ühika toanaaber, tänini parim sõbranna Gaida Kivinurm. Gaida ei arva, et see egoismist võõrutamine eriti raskelt oleks läinud, eks linnapreili ja maatüdruk olidki erinevate vaadete ja erinevate harjumustega. Gaidal on ülikooliaegsest Sirjest meeles viimase naljakas ebausk, mis sundis teda ööl enne eksamit kogu materjali padja alla panema. Nii et mahukamate eksamite eel pidi vaene toanaaber peaaegu et istudes magama.

Aga aitamisega on Sirjel nii, et ta peab seda üsna loomulikuks ning alles viimasel ajal on hakanud mõtlema rohkem sellele, et võiks vahel ka ei öelda. Samuti on ta samahästi kui loobunud tasuta juriidilise nõustaja ametist. Aga selge on see, et aidata tuleb vanemaid, vanemat õde ja tema lapsi. Sirje leiab, et hea on anda ja aidata, kui see võimalik on. Pealegi on kingitusi teha tore. Ning mingil juhul ei tähenda teiste aitamine seda, et ta ennast ära unustaks, piisavas koguses egoismi ta endas veel leiab.

Elu parim otsus. Kaheksa aastat kohtunikutööd Tallinna Lenini rajooni rahvakohtus tõid Sirjele lõpuks selge arusaamise, et see amet talle ei sobi. Lahendada tuli raskeid kriminaalasju, kuna meeskohtunikke polnud, olid ka näiteks seksuaalkuriteod naiste arutada. Positiivseid emotsioone pakkus kohtutöö vähe. Kodus oli aga väike poeg, keda Sirje üksi kasvatas. Sirje ütleb, et mõtleb õudusega, mis oleks temast saanud, kui ta olekski kohtunikutööle jäänud. Hirm selle ees, et ta midagi muud peale kohtunikutöö ei oska ja uues ametis hakkama ei saa, oli aga nii suur, et otsuse langetamine võttis aega mitu aastat. Aastaks 1988 oli elu parim otsus siiski küps ning Sirje läks tööle juristiks ehitusmaterjale tootvasse Matekisse. Kui siis kümme aastat hiljem kontserni Soome omanik firma kaheks jagas, ei osanud Sirje oodata, et meestekeskse juhtimisega firmas vabanenud juhi kohta just talle pakutakse. Aga pakuti ja viimased kaheksa aastat on möödunud Makroflexi tegevdirektorina.

Kolm aastat tagasi vahetus omanik, Henkeli kontsern ostis soomlastelt Makroflexi ära. Huvitaval kombel otsustasid ka austerlased, et firma tegevjuhti nad välja ei vaheta. Tagantjärele võib öelda, et firma seisukohalt otsus ennast õigustas. Käive on viimase kolme aastaga kasvanud neli korda. Iseasi, mis hinnaga see on tulnud. Raskeim aasta oli Sirje jaoks üleminekuaasta 2003, kus tuli inimesi koondada, ka häid spetsialiste, kellega oli koos töötatud aastaid. Harjuda tuli täiesti uue süsteemiga, rahvusvahelise kontserni aruandluspõhimõtete ja keelepruugiga. 2003. aasta lõpuks, kui Sirje polnud päevagi puhkust saanud, oli ta lõpuks niikaugel, et pidas lahkumisplaani. Kuid see on kogu karjääri jooksul ka ainus tõsisem kriis olnud. Järk-järgult uus süsteem käivitus, vähehaaval läks kergemaks, sai juba ka puhkust võtta ning praegu särab Sirje silm jälle. Ettevõtte majandusnäitajad liiguvad tõusujoones, seinal ripuvad tunnistused Äripäeva TOPi võitudest mitmel aastal järjest. Kohtunikuhaamer (endise omaniku kingitus, Nõukogude-aegses kohtus haamreid polnud) on Sirjel endiste aegade meenutuseks aga praegugi kapi peal. Äris olevat nimelt kõvasti kasu kohtunikuametis omandatud tugevast otsustusvõimest.

Naisjuht parem kui mees. Viisteist aastat Sirjega koos töötanud Makroflexi finantsdirektor Kai Meritam tunneb oma ülemust läbi ja lõhki. Kai on vahel mõelnud, et peaks kas või vahelduse mõttes töökohta vahetama. Suur osa selles, miks ta seda veel teinud ei ole, on just Sirjel. Kai ütleb, et ta ei tea ühtegi meesjuhti, kes oleks nii korrektne, pühendunud ja maksimaalne. Kes teaks absoluutselt kõike, mis ettevõttes toimub, mis faasis projektid on. Kes võtaks oma tööd sedavõrd tõsiselt ja sedavõrd suure kohusetundega. Ja kes samal ajal teaks nii palju oma inimestest. Sirjel on fenomenaalne mälu, ta teab täpselt, millal on kellelgi firma 50 töötajast sünnipäev, kellel kui vana laps on, millal keegi kooli läheb või abiellub ning kõikvõimalikke muid pisiasju. Nii küsibki Meritam retooriliselt: miks peaks ta vahetama sellise ülemuse mõne enesekeskse meesjuhi vastu, kellel aimugi pole, mis tal firmas toimub?! Sirje ise on öelnud, et talle meeldib, kui kõik on paigas ja toimib. Kai Meritami sõnul on Sirjel on täpne ülevaade tervikpildist, kuidas süsteem toimib. Mitte midagi ei lähe firmas isevooluteed. Tegevdirektor teab täpselt, millal on õige aeg kontrollida, järelepärimisi teha, millal sekkuda ja millal noomida. Kui ettevõttes on probleeme, kuulab ta inimesed ära, aitab lahendust leida. Kui on juhtunud apsakas, ei jäta Sirje patust omapead, vaid päästab välja. Harvad pole juhud, kus võtab ka tule enda peale ning ütleb: "Minu viga!" Pooltoone tema puhul pole, nõuab head tulemust, ütleb Meritam. Ja juhtimine toimub isiklikku eeskuju kasutades - Aal suuri sõnu ei tee, panustab ise maksimaalselt, nii on tema kõrval imelik täita oma ülesandeid poolikult. Sirje eeldab, et töötajad on sama tublid kui ta ise ja peab seetõttu mõnikord ka pettuma, vahel kasutatakse usaldust ära. Samas, ka töötajad võivad oma ülemuse peale sada protsenti kindlad olla. Kui Henkel Makroflexi ära ostis ja päevakorral olid koondamised, teatas Sirje konkreetselt, et ekstreemsed ja äkilised muutused ei tule kõne allagi, ja nii ka oli. Lahkujatele võitles ta välja korralikud kompensatsioonid, kellelegi ei tehtud liiga. Inimesed ja meeskond on firma hea toimimise aluseks. Sirje ütleb, et tal on lihtsalt õnnestunud tööle võtta õiged inimesed, kes ei ole mitte ainult head spetsialistid, vaid kellel ka silm särab. Siinkohal ei saa jätta märkimata firma ühiseid kanuu- ja rattamatku, suusareise ning väljasõite, kuhu tulevad lisaks praegustele töötajatele ka need, kes firmast mingil põhjusel lahkunud. Seda, et töötajad hoiavad nädalat puhkust igaks juhuks varuks, et kui peaks äkki tulema idee ühiselt midagi ette võtta.

Edul on oma hind. Sirje tunnistab, et varjuküljed on tippjuhi ametil ja karjääril ka. Üks valus teema on kindlasti üksindus. Firma tippjuht on see, kes peab suutma vastu võtta otsused ja kes lõppkokkuvõttes vastutab firma ja selle töötajate hea käekäigu eest. Oma otsustustes on ta aga tihtipeale üksinda. Ning kuna Sirje elab üksi koos pojaga, siis ei ole tal ka kodus võrdväärset partnerit, kellele töömuresid kurta. Sirje tunnistab, et lahendab tööprobleeme vahel uneski. Siis tuleb peale enesehaletsus, et miks pole kedagi lohutamas ja pead paitamas: "Juhtimisprobleeme on palju selliseid, mida tuleb lahendada dialoogis iseendaga. Pereringis kurta pole kellelegi."

Teine suur mure on poja pärast, kes on ema äraolekul pidanud üksi kasvama ja ise endaga toime tulema. Sirje süüdistab ennast, et tal pole poja jaoks piisavalt aega olnud ning et nüüd on ka tagajärg käes. Kodus elav 20aastane Tõnis jättis kooli pooleli ning ema sõnul praegu õieti midagi ei teegi, on diskor, "käib ja keerutab plaati". See on see, mis valusalt torkab, kui sõbrannad uhkelt oma edukatest kõrgkoolis õppivatest lastest pajatavad. Sirje nendib, et ta ei saa siiski öelda, et ta ise selle pärast vähem õnnelik oleks: "Olen oma depressioonid läbi elanud ja aru saanud, et ei saa tema eest elu elada." Kas oleks tulnud elada teistmoodi - tulla töölt ära ja leida mõni kergem amet? See poleks olnud jälle Sirjele omane. Pealegi tuli üksinda last kasvatades mõelda ka materiaalse poole peale.

Järjekordselt Moskva komandeeringult tulles koduuksest sisse astudes, kohver käes ja ajakirjanik järel, kõlab Sirjele majasügavusest tervituseks vastu moodsat klubimuusikat. Sirje tähendab rõõmsalt, et näe, keegi on veel kodus. Tõnis Aal, muusikaringkondades tuntud kui DJ Coley ja muusikaprodutsent, tunnistab, et kool jäi pooleli jah, lihtsalt muusikavaimustus paisus ühel hetkel nii suureks. Et nüüd on mõistus jälle tagasi ja plaanis ka keskkool ära lõpetada. Ja miks mitte ka edasi ülikooli. Tõnis ütleb, et tal on supertore ema, kellest paremat ei oskaks endale tahta. Just tänu emale on ta saanud reisida, koos on läbi sõidetud pool maailma Euroopast Ameerikani. See, et ema on tihti ära komandeeringus ja ta ise endaga hakkama peab saama, ei häiri poissi enam ammu.

Suur dilemma. Möödunud aastal sai Sirje 50. Nagu ta ise ütleb, katastroofi, mida ta sellesse kõrgesse ikka jõudes kartis, ei tulnud. Vastupidi, tervis on korras, töö on põnev, ümberringi on toredad kolleegid, sõbrad ja omaksed. Nagu ütleb Sirje, patt oleks sellises olukorras elu üle kurta. Nüüd mõtleb naine aga üha rohkem sellele, mis edasi ja mis hetkeni veel ärimaailmas. Üha enam tunneb ta, et tuleks võtta aega ja see teema enda jaoks läbi mõelda. Ning teha seda enne, kui ta ajale jalgu jääb.

Sirje ütleb mõtlikult, et pensionini on veel aega kõvasti. Ja lisab, et tegelikult oleks ju tore teha ka midagi endale, mitte ainult firma omanikele. Või olla siiski edasi, elu lõpuni, palgatööline? "Olen tööl alati püüdnud hästi teha seda, mida mulle on usaldatud. Aga kui teeks veel endale?" Elutempo on kiire ja Sirje pole jõudnud mõelda, mis see võiks olla, mida ta ise teha võiks. Võimalik, et selleks pole aeg veel küps. Võiks minna tööle välismaale, rahvusvaheline Henkeli kontsern neid võimalusi pakub. Samas, taastamist ootab vanavanemate talu Võrumaal, omal ajal kuulus Litsmetsa kõrtsitalu, kus teiste hulgas Elias Lönnrotki peatunud. Ning maakeral on veel üks koht, mida Sirje kogu südamest armastab, nimelt Kreekas asuv Korfu saar. Sirje tunnistab naerdes, et tegelikult on ta lausa Korfu-hull, puhkamas on ta seal käinud juba oma viis korda. Miks ei võiks temast millalgi hoopis Korful väikese restorani omanik saada?

Sirje on isiksus. Dünaamiline, aus, auahne ja emotsionaalne. Sirje on seda tüüpi juht, kes võitleb lõpuni, kes võtab kõike isiklikult ja südamega. Ta on väga usaldusväärne. Kui ta on midagi öelnud, siis nii ka on. Ühest küljest on tegemist väga ratsionaalse, aga samas ka väga emotsionaalse inimesega. Sirje Aali puhul on need kaks poolt hästi tasakaalus ja ma hindan seda väga.

Ei tea ühtegi teist nii täpset ja usaldusväärset juhti. Ta võib olla eelmisel õhtul kell kaks komandeeringust tagasi jõudnud, kuid on hommikul alati täpselt kell kaheksa kohal. Alluvatele annab vabad käed, kuid nõuab head tulemust. Ei ütle kellelegi naljalt halvasti, kuid ka kiidab vähe, sest peab head tulemust loomulikuks. Igav temaga ei hakka, kuna tal on tohutu faktimälu - alates ajaloost ja lõpetades jalgpallurite nimede ja numbritega.

Inimesena erakordselt nutikas ja abivalmis. On tugev ja otsekohene, tugeva õiglustundega liidritüüp, kes ei salli mingit susserdamist. On ääretult elurõõmus ja vitaalne, elab elu täie rinnaga. Ja alati on tal olnud julgust ka riske võtta.

Fotod: Maris Ojasuu, erakogu

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:19
Otsi:

Ava täpsem otsing