Väike rahaline innustus ei ole kunagi liiast

Ma olen abiturient. Aga tutvusi sobitades ma ei snoobitse, seega põhikoolis käivad sõpru on mul küll. Aeg ent lendab ning paljud on nüüdseks gümnasistid.

Üht sõpsi konkreetselt, ta on tüdruk muide, nägin ma eriti harva. Linnas hängijat temast polnud, veel vähem külas käijat. Teda ukse taha nõudma minnes kuuldavate ema vabanduste põhjal võis ta enda tütre üle küll uhke olla - küll parandas automootorit, pesi nõusid, vahtis seinavärvi kuivamist. Silmast silma oli teda igatahes väga harva näha. Silmadest rääkides - pole mul õrna aimugi, mis tooni need on!

Ent eelmisel kuul temaga Messengeris vesteldes (jumal õnnistagu Microsofti!) tegi ta kõik lahusoldud aja tasa update'iga enda tegemistest. Põhikooli lõpetas erakordselt hästi ja alustab sügisest õpinguid Treffneris. Ma ei imesta - pakun, et automootoritest ega seinavärvidest ei tea ta midagi, aga füüsika valemeid võib une pealt dikteerida.

Nõudlike vanemate needus on teda saatnud sünnist peale - tasus ära! Ent küla peal olid kevadel jutud, et sõpra premeeriti valla poolt korraliku rahasummaga. Tore muidugi - ootaksin ka tunnustust, kui oleksin aastaid mööda olümpiaade higistanud ja kohalikule omavalitsusele kuulsust kogunud.

Vallast on selline metseenlik manööver igati nummi. Ei taheta ju helgetest peadest ilma jääda, seega annavad rahapaja, mille otsas istuda ja münte läikima lüüa. Ent Tartu jääb kaugele. Ehk suunata finantse paremate õppimisvõimaluste ja töökohtade loomisesse? Vaheda mõistusega lapsed ei taha ju jääda vallavanematele ilutaimedeks. Rakendust on vähe.

Nädalavahetustel noored õpivad, teostavad end. Väike rahaline innustus ei ole kunagi liiast, ent see pole veel garantii. Mina ootan enda sõpra küll pärast keskkooli meie sekka tagasi. Aga karta on, et Tartule järgneb Tallinn. Pariis, London...

Hakkan postmarke kõrvale panema, et sõbraga kontakti hoida. Karta on, et tema silmavärv jääb mulle elu lõpuni saladuseks.

Autor: Joonatan Allandi