Moodne ja ohtlik nakkushaigus - sõltuvus autosõidust

Kilomeetritepikkused autojärjekorrad hommikul ja õhtul, sadade meetrite läbimiseks kulutatud kümned ja kümned minutid, närvilised juhid ning järjest agressiivsemaks muutuv liiklusvool.

Kunagi oli selline pilt mõnes Ameerika filmis või saates, kus juhid kodunt tööle ja vastupidi sõites neljarattalises tunde veetsid. Tundus kauge ja utoopilise, mõnikord ka režissööri väljamõeldisena. Täna on see reaalsus ja Tallinna tipptundidel kohtab üha enam sama pilti. Autostumine ning sõltuvus autodest kogub üha enam hoogu, ainuüksi augustis veeres Eesti teedele lisaks 76 autot päevas.

Minul autot pole. Et kiusatust ei tekiks, olen hoidunud ka lubade saamise kadalipust. Igapäevast pilti liikluses vaadates ei ole tahtmistki sinna džunglisse sukelduda ja oma õigusi taga nõudma hakata. Auto omamine ning sellega sõitmine, tipptunnil rohkem sõita üritamine, tunduvad piisava koguse stressi ja ajaraisuna, mida saab lihtsalt vältida.

Pidev mure kallineva parkimise või parkimisruumi pärast üldse, vargused autodest, veniv liiklus ja üksteisega mittearvestavad kaaskodanikud roolide taga, teeremondid, talvised uste-akende jäätumine, lumised ja lahti lükkamata teed-tänavad teevad autoomaniku elu piisavalt kibedaks, et seda mitte ihata. Tuisu või mõne avarii tõttu täielikult seiskuvast liiklusest rääkimata.

Selle aja, mis nimetatuga toime tulekuks kulub, saab minu hinnangul palju konstruktiivsemalt ja enda jaoks kasulikumalt kasutada, kui rooli taga teisi ja linnajuhte kirudes või närviliselt liiklusohtlikke olukordi vältides tööle-koju kiirustades. Kohati paneb ainult imestama, miks inimesed selles segaduses vabatahtlikult osaleda soovivad.

Autode järjest kasvav hulk on ühelt poolt kaasa toonud õhu üsna põhjaliku reostuse, kesklinnakorteris sajab õhutamiseks irvakil aknast päevaga aknalauale nähtav kogus kummi-suitsupuru, mille sisse aknalauale "pese mind" joonistada.

Teisalt tähendab järjest pingestuv olukord liikluses kõrgemaid stressitasemeid nii autojuhtidele, kes kõik kuhugi liigelda üritavad, kui ka jalakäijaile, kes teevad sedasama. Autosireeni sage kasutamine, agressiivsed sõidumaneerid ning üle vöötraja minemist ootavate jalakäijate ignoreerimine tõestavad seda ilmekalt.

Tundemärke sõidukite üleküllusest on palju, juba kell 7 hommikul ja pool neli õhtul algav ning tunde kestev tipptund, parkimiskohtade põud nii linnas kui ka kontorihoonetes, samuti liikluse haavatavus. Kui juhtub avarii või saabub esimene ootamatum suurem tuisk, langeb liiklus üldse koomasse ning lakkab toimimast. Tänavad on sõidukeist viimse piirini pungil ning ruumi juurde tulemas pole näha.

Arvan, et autojuhtide elu muutub tulevikus üha ebamugavamaks, sest autode arv küll kasvab, kuid ühel hetkel saab ruum teede ja tänavate veel laiemaks ehitamiseks füüsiliselt otsa. Igasuvised kuudepikkused liikluse ümbersuunamised ja magistraalide laiendamised pole enam samuti erand, pigem reegel.

Elu autoga liikumisele üles ehitamine on libe tee. Mis saab näiteks siis, kui linnast eemal asuva uuselamurajooni elanikul, kelle piirkonda ühistransport veel ei ulatu, ühel hommikul masin ei käivitu või kallineb kütus piisavalt oluliselt, et autoga sõita ei saa. Asjad jäävad ajamata ja elu elamata?

Või siis on kontoripinna valimisel saanud kollektiivi jaoks sobivate parameetrite ehk meeldivuse ja sobivuse kõrval argumendiks ka piisav parkimiskohtade olemasolu. Autosid on liiga palju ning neist sõltuvus liiga sügav. Kontorihoone parkimiskohtadeta võib end maha kanda.

Hetkel saan tegelikult autojuhtidest osalt aru ka, sest ühistranspordivõrk ei ole täna linnas igal pool selline, mis lubaks hoobilt oma sõidukist loobuda. Liinid ei ulatu kõikjale, veovahendid on räpased ning vanad, pargi uuendamine ja arusaamine, et ühistransport on Tallinna oludes tõenäolisim vahend ummikute leevendamiseks, nõuab oma aja. Vägisi meetodid, nagu parkimise kallimaks muutmine või autoga liiklemise piirangute seadmine kesklinnas, ei toimi.

Samas leian aga, et vajadus autot omada on kohati hoopis pseudoprobleem. Linna piires saab tegelikult asjad kas ühistranspordi või taksoga aetud mitu korda odavamalt ja vähem närvitsedes. Pealegi on tipptunnil tramm ainus liiklusvahend, mis peab graafikust kinni ning mida saab usaldada. Organism on samuti rõõmus, kui pärast pikka kontoripäeva endale rakendust leiab.

Selles, kas ummikutes kulub palju või vähem aega, teeremont keerab närvid krussi ning parkimine on igahommikune saaga, mitte rutiin, saab iga autoomanik täna kaasa rääkida. Seda võimalusel oma neljarattalist sõpra koju jättes ning kondimootori või ühissõidukitega ringi liikudes. Või ennetada autoostu eos ning kaaluda hoolikalt, kas autot on üldse peres vaja või võiks eelistada hoopis oma korterit või investeerida raha millessegi tootlikumasse.