Teibituuning andis juurde 4 km/h

Kaheksandal juulil toimus Tartus Raadi lennuväljal Plasmet 1000 Euro Race. Kohale sai mindud kahel põhjusel, esiteks proovimaks Topautost testimiseks saadud uue Seat Leon TFSI võimeid ja teiseks tõestamaks paljudele kummalisena tunduvat fakti, et kui autol kõik ninas olevad vahed kinni teipida, tuleb kiirus suurem.

Seat Leon oli loomulikult pisut kehvas seisus, kui vaadata, kelle vastu tuli sõita. 185 hobujõudu on küll maanteel ja niisama lõbutsemiseks piisav, kuid sellest on ilmselgelt vähe autode vastu, millel 400-500 hobujõudu. Üldvõitja Maksim Zolotarjovi Toyota Supra kapoti all tuksub näiteks mootor, milles elab ligi kaheksasada hobust.

Sestap saigi üldvõitjale kaotatud rohkem kui 100 km/h ehk Zolotarjov suutis selle distantsiga võtta kiiruseks 284 km/h, samas kui Leon piirdus üksnes 180ga. Vahet pole, tehasest väljaveerenud ja n-ö gurude poolt näppimata odava pereauto kohta oli tulemus igati korralik.

Eelmisel õhtul, kui auto käes, käisin vajalikku varustust kokku ajamas. "Varustuse" all pean silmas maalriteipi, millega osavad meistrimehed autod kinni kleebivad, enne kui värvima asuvad. Iseenesest on tegu paberteibiga, mis ilma suurema mureta autole peale läheb ja sealt ka maha tuleb.

Viimane on eriti oluline punkt. Nimelt on tippkiiruse ürituste korraldajad ilmataadile tavaliselt liiga palju raha andnud ja ilmad kipuvad liialt soojad olema. Teibitud auto jaoks tähendab see aga, et kleeplint ei taha enam auto pealt lahkuda, sest kerge plaažilolek on liimi piisavalt sulatanud ja selle sinna kurvemal juhul ka jäädavalt talletanud. Olen ühel sellisel üritusel oma silmaga näinud, kuidas ühes klassis esikoha saanud mehed tulid rõõmsalt, auhinnad pihus, oma auto juurde ja hakkasid autole paigaldatud teipi eemaldama. Teip eemaldus küll, aga koos suhteliselt hiljuti autole kantud uue värvikihiga. Ürituselt saadud auhind ei kaalunud kindlasti värvi tuksikeeramist üle ja mehed jäid minust läbipaistvatest teipidest punasteks lintideks muutunud ribadega üsna õnnetult maha.

Igatahes, teip käes, läksin hommikul võistlusele. Juba varased temperatuurid andsid tol päeval põhjust mõelda, et kahest võistlussõidust saab vaid ühe teibituna teha, muidu küpsetaks päike teibi jäädavalt Leoni ilusatele kumerustele. Tegelikult oli see isegi hea, sest nii oli võimalik saada võrdlusmoment.

Esimest korda rajal, tulemuseks igati talutav 176 km/h. Boksi jõudes asusin ka kohe tööle. Teip välja ja auto esiosas olevaid avasid kinni katma. Kapoti ja kere vahele jäävad praod kinni, kapoti ja tuuleklaasi vahele tekitasin samuti teibist ülekande, samuti tapsin numbri ja tulede ja kere vahelise prao.

Uuesti starti. Siinkohal pean selgitama kilomeetri ja üleüldse tippkiiruse peale sõidetava distantsi läbimise põhimõtteid.

Nimelt mõeldakse, et seal on pidamine väga vajalik ja küll otsitakse slikke ja muud jama, et ikka hästi läheks. Tegelikult on hoopis vastupidi. Autol tuleb stardis rattad kohe n-ö keema ajada ehk ratas ringi ja hoida seda mentaliteeti niikaua, kuni pidamine saabub.

Miks? Väga lihtne, te lihtsalt pikendate oma distantsi, mida kõrgemate käikudega läbida, sest kui näiteks esimesed kaks käiku ratas ringi käib, siis te läbite lühema maa kui totaalse pidamisega ja sestap jääb kõrgete käikude jaoks rohkem maad. Rohkem maad tähendab aga rohkem kiirust.

Uues stardis ajasin kohe pöörded lakke ja rattad ringi. Gaas põhja ja nii terve kilomeeter.

Teibitud auto tulemus oli aga 180 km/h, mis tähendab, et teipimine lisas pisut rahutu loomuga pereautole kilomeetri peale tervelt 4 km/h. Aerodünaamika on igati reaalne asi ja koduste vahenditega on igal pereautol täiesti võimalik selle näitajaid parandada.

Igatahes soovitan selliseid katseid kõigil ka ise proovida ja teha seda loomulikult selleks ettenähtud üritustel, mitte katsetada avalikel teedel politseiradarisse kõmmutades.

Selliseid üritusi toimub Eestis suviti tavaliselt kaks korda. Üks on miilisõit ehk lõppkiirust mõõdetakse 1,6 kilomeetri pikkusel distantsil, teine siis meiegi poolt külastatud ühe kilomeetri sõit. Head teipimist!