Laste ja seljakottidega Venemaa avarustes seiklemas

Pean alustama sellest, et ühel külmal talveõhtul istusid kaks perekonnapead - Ants ja Mats - laua taha teed jooma ja vastu ööd oli meestel juba kindel plaan minna kevadel koos naiste-lastega Venemaale Siberisse matkale. Ideest innustusid veel Antsu isa Jaak ning sõber Kenno. Nõnda juhtuski, et pakkisime ühel kenal maikuu varahommikul seljakottidesse oma matkavarustuse, haarasime kaenlasse lapsed ja istusime rongile, mis viis meid esiti Valgast Tallinna, sealt edasi juba Moskvasse.

Meie lustlikku seltskonda kuulus 10 inimest: Ants ja Liilia koos Hava (2aastane) ja Aalega (2,5kuune), Mats ja Olivia koos Endliga (1a ja 2 kuud), Kenno koos Mihkliga (4aastane) ning vanaisa Jaak.

Moskva tervitas meid vihmase ilmaga, mistõttu suurem osa päevast möödus vaksalis rongi oodates. Rongijaama ema ja lapse tuppa sisse astudes aga saadeti sooja vastuvõtu asemel meile kurje pilke ning vallandus keeldude laviin. Igatahes vahetasime edaspidi laste mähkmeid vaksali ooteruumis, kus keegi otseselt pragama ei tulnud.

Üldiselt suhtutigi Venemaal lastega reisimisse/matkamisse taunivalt - imestati, et me ei karda puuke, sääski, haigusi jms. Samas olid vene naised väga lahked - rongis olime kohati päris hädas, sest laste pihud topiti pidevalt komme ja muud head-paremat täis.

Ja rongiga sõitsime me palju. Ainuüksi reis Moskvast Irkutskisse vältas kolm ja pool päeva. Aknast paistis Lääne-Siberi madalik oma lõputute liigniiskete lagendike ja kaasikutega. Mõningast vaheldust tõid raudteeäärsed külad aiamaadel ja tänavatel askeldavate inimestega. Krasnojarskist ida poole sõites muutus maastik aga tasapisi künklikumaks ja metsad mitmekesisemaks. Küladki tundusid kenamad, ilmudes ootamatult küngaste vahelt oma siniste aknaraamide ja lubjatud korstnatega.

Lapsed kohanesid rongisõiduga aga üllatavalt kiiresti. Kupee jäi nende jaoks kitsaks, mistõttu suurem liikumine toimus vaguni vahekäigus. Pideva kilkamise ning mänguhoo tõttu tegid vagunisaatjad meile nii mõnegi märkuse, aga üldiselt oli suhtumine hea. Mõistes, et mudilasi on vaja pesta, organiseerisid vagunisaatjad võimaluse seda rongipeldikus teha (50 rubla nägu).

Irkutskisse jõudes oli ilm oodatust jahedam - sooja oli +9 YC ja sadas hoovihma. 100 km Baikali järveni läbisime mikrobussi ja rongiga, jõudes Sljudjankasse - väikelinna järve lõunaosas. Edasi läks sõit kiirusega 20 km/h mööda järve idakallast sõitva tõelise külarongiga. Raudtee, mis rajatud juba tsaariajal, kulgeb vahetult Baikali ääres kitsal maaribal. Teest ühel pool on järsud kaljumäed, teisel pool kuristik ja sini-sinine järv - ilusaid vaateid rohkem kui rubla eest.

Rong ise polnud ka tavaline, lisaks reisijatele oli selle külge haagitud loomavagun, milles transporditi näiteks mootorrattaid, heina ja voodimadratseid. Üks vagun kujutas endast poodi - rongilahvka! Nimelt on raudtee ainus sealseid külasid ühendav tee, sest autodele liikumisruumi ei ole. Väikestes külakestes järve ääres puuduvad poed, selle asemel tuleb igal teisipäeval ning neljapäeval rongilahvka, varustades kohalikke esmatarbekaupadega.

Astusime ühes toredana tunduvas külas rongist maha ja asusime mägioja äärde laagrisse. Olime jõudnud varakevadesse: hiirekõrvul kased, lehised, metsaalune täis õitsvaid rododendroneid, orgudes lumesulamisveest vulisevad ojad. Meie suureks rõõmuks ei olnud ka sääsed talveunest ärganud.

Tegime tutvust ka kohalike elanikega. Slava hankis abivalmilt värsket kala - harjumusest - kuigi parasjagu oli püügikeeluaeg. Igatahes maitses Baikali veest valminud uhhaa kõigile matkalistele. Meie jaoks oli küla suureks vaatamisväärsuseks ka habemega naine, kelle boroda (habe vene k) nii mõnelegi mehele oma tiheduse ja pikkusega silmad ette teeb.

Jõnglased said üle hulga aja end vabalt tunda, mis väljendus pidevas ringijooksmises ning suure hulga mustade riiete tekkimises. Õnneks oli meil kaasa võetud ka väike täispuhutav lastebassein, milles sai pesta nii pesu kui ka mudilasi.

Kordamööda käisime retkedel, et nautida ilusaid vaateid, katsuda Baikali vett ja vallutada mäetippe.

Enamasti olid Antsu ja Matsi seljas kaasas ka Hava ja Endel. Vaated olid ronimist väärt - ülevalt paistis Baikal oma siniste voogudega, teisel kaldal aga lumised mäetipud. Kaljuservalt vette vaadates võis jälgida järvepõhja ja ringiujuvaid kalu - vee läbipaistvus on nimelt kuni 40 meetrit!

Lahkusime Baikali äärest, et liikuda lääne poole - Jenissei jõe äärde. Primorski küla läheduses, kuhu laagrisse jäime, on jõgi hüdroelektrijaamade tõttu üles paisutatud ning endine jõesäng koos vanade küladega ligemale 50 meetrit vee all.

Külameestelt laenatud sõudepaadiga mööda Jenissei kaldaid seigelda oli tore. Kaldaservas tabasime sibamas looma, kelle kogenud jahimehed tunnistasid Euroopa naaritsaks. Ühest paljandist leidsime ka luid, mis küll ei osutunud mammuti omadeks, kuuludes aastatuhandete eest hobuse-sarnasele loomale.

Suhteliselt jahe ilm Baikali ääres oli asendud ka 30kraadise leitsakuga, võimaldades lastel paljalt ringi silgata ja kõigil ujumisest rõõmu tunda.

Avastasime, et külapoodides müüakse imemaitsvat plombiirijäätist (tihe, koorene ja mässitud paberpakendisse), ja kui me viimaks edasi liikusime, olid poekesed neist tühjad.

Poed olid üldse väga toredad. Ei mingeid järjekordi, osta sai värsket lehmapiima ja kala, vaid lihatooted ja titemähkmed kuulusid rubriiki "Defitsiit".

Üldse tundus, et Venemaal ei ole ühekordsed mähkmed veel laiemasse kasutusse jõudnudki, sest isegi suurtes linnades (Irkutsk, Krasnojarsk, Moskva!) tuli neid tikutulega taga otsida.

Kui ilmusid sääsed, saabus aeg tagasiteele asuda. Kolme päeva pärast vihmases pealinnas kuulutasimegi matka lõppenuks - päästku end kes suudab! Kõik jõudsid koju.

Ida-Siberi lõunaosas asuv Baikali järv on maailma sügavaim ja suurima mahuga mageveejärv, kus asub viiendik maailma vedelast mageveest. Samuti leidub järves palju liike, mis on kohastunud sealsete tingimustega ja esinevad vaid selles piirkonnas.

Vaatamata järve suurele tähtsusele looduslikust aspektist, on piirkonda rajatud hüdroelektrijaam ning paberi- ja tselluloositehas. Viimase reoveed lastakse otse Baikalisse, kuhu nad teadmata ajaks jäävad. Siiski on vesi nii puhas, et kohalikud ammutavad joogivee otse järvest.

Mitu aastat on olnud arutusel kahe naftajuhtme ehitamine Vene naftamaardlate ühendamiseks Jaapani ja Hiinaga, mis läbiksid ka Baikali järve kaldaid. Plaan on tekitanud palju kõneainet, kuna järve suubuvate jõgede kaudu jõuaks võimalik õlireostus kiiresti järve. Lisaks juhtmete ehituskvaliteedile või inimlikele eksimustele lähtuvad ohud ka looduslikest tingimustest - torujuhtmed läbiksid seismiliselt aktiivset piirkonda. Kuna tegu on Maailma Looduspärandi nimekirja kantud piirkonnaga, on juhtmete ehitamise plaan seiskunud. Oht Baikalile on siiski olemas, sest looduspärandi koosseisu kuuluvat ala pole veel täpselt piiritletud.

Autor: Olivia Till