Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Omadele võõras
JT purustab juba kaanefotol piire. Diskoball on läbi ja Jacko mõjutused on asendunud Prince'i omadega. "Justifiedi" säravamate hittide meister Pharrell on väljas ja Timbaland on boss. Seepärast on siin vähe tavamõistes "normaalselt" head.
Tõsiseks katsumuseks on Justin (nagu teda mäletame) üldse üles leida. Metalne vokaal kõigepealt. Tüüp on nii külm, et nelja aasta tagune debüüt on praeguse kõrval nagu neli korda vanem. *NSYNC oleks nagu vandenõuteoreetikute väljamõeldis. Helimaastikud on nagu avastamata planeedi omad ja rütmid väljuvad kontrolli alt enne, kui nendega harjuda jõuab.
"SexyBack" kui aasta võimsaim singel ületatakse siinsamas juba mõni minut hiljem "LoveStonediga" ja see rekord jääb pikaks ajaks löömata. Või siiski, nende vahele jääb ju briljantne "My Love ehk Cry Me A River" osa 2. CD on selleks ajaks alles poole peale jõudmas. Edasine on soojendus kolmeks viimaseks tugevaks ballaadiks ja veider tripp on seks korraks möödas.
Aga ainult korraks, sest seda plaati on võimatu vähe kuulata. Kui mitte klassik, siis võimas artistlik saavutus ikkagi.
Autor: Lennart Beat