Uudised
24. september 2006 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Kui jäätisetööstus hakkab ise lehmi pidama

Selle aasta suvi andis kõikidele hooajatoodetele sellise turundusvõimenduse, et lettide kaubaga täitmine oli paras tegu.

Kuumaks suveks valmistumine on pähkel igale tootjale, sest kunagi ei tea, kui kuum suvi tegelikult tuleb. Seekord ületati isegi kõige optimistlikumad prognoosid ning kohati ületas nõudlus seepärast tootjate kurvastuseks pakkumise.

Teisalt oli suvi väga rahulik, sest tarbijate eelistused kaubamärkide osas suurt ei muutunud. Eesti klient on valiku teinud ning selle muutmine on keeruline isegi Eesti kontekstis kõige levinumale - hinnaargumendile - rõhumisel, kuigi üks Leedu-Soome tootja on selles vallas väga kõvasti ponnistanud.

Lõpptarbija ei taju aga hinnasõda, mis toimub toorainetarnijate, tootjate-töötlejate ja jaekaupmeeste vahel.

Küllap on paljud märganud, kuidas investeerimispankurid ostavad kokku Eesti loomafarme. Esmapilgul lausa uskumatu tegevus: varem on pangad ja pankurid pidanud põllumajandust tagurlikuks. Lehmadel on nüüd raha lõhn.

Tegelikult pole siin midagi imelikku. Varem on paljud toiduainetööstuste juhid rääkinud jaekaubanduse survest tootjatele-töötlejatele hindade alandamiseks.

Nüüd on nad sattunud pihtide vahele ka teiselt poolt - toorainetarnijad pressivad samuti hinnaga peale ja tootjad on nagu kruustangide vahel, mis mõlemalt poolt ühtlase tempoga koomale suruvad. Seetõttu ei ole midagi imestada, kui piimatöötlejad hakkavad tegelema ka toorainega - seda ise tootma. Töötleva tööstuse jaoks, nt jäätisetööstuses on üks lahendus loomafarmide omamine.

Omandisuhe võimaldab kontrollida tarneahelat ja loob selge konkurentsieelise. Lihatööstuses on seda teed läinud Rakvere Lihakombinaat, kelle tütarfirma AS Ekseko toodab üle poole Eesti sealihast ja on Baltimaade suurima lihatööstusettevõtte peamine tooraineallikas.

Kui Balbiino kümmekond aastat tagasi alustas, maksis vahvlitops hulgihinnas 2,2 krooni. Täna pakutakse suurtele kettidele müüa samasugust toodet mõnikord odavamaltki, kuid seda loomulikult kvaliteedi arvelt. On üleliigne mainida, et 2,2 krooni täna ja 10 aastat tagasi on kaks täiesti erinevat suurust.

Teine oluline põhjus, mis sunnib töötlejaid mõtlema tooraine tootmisele, on kohaliku töötleja piiratud mahud võrreldes välismaiste suurkontsernidega. Ekspordil suurtele turgudele on taga mahud, mis annavad tarnijaile märkimisväärse eelise.

Eesti turg on väike ja kindel - suurt kasvuruumi meil ei ole. Kui suudame toorainekitsikuse ületada, tekib uus küsimus: kuidas edasi areneda?

Ainuke võimalus on eksport. Balbiinol on olnud Soomes päris tugev müügiedu. Tõsi, sealgi on oluline turutegija pigem soodne hind, kuigi ka Balbiino bränd saab järjest paremaid hinnanguid, kordusostude arv suureneb ja populaarsus kasvab.

Brändi ehitamine on kallis ja Euroopas on palju tehaseid, mis ongi spetsialiseerunud private label'ite (nt jaekettide oma kaubamärkidega toodete) tootmisele. Inglaste Tesco korraldab igal aastal konkursi, et leida keti omatoodete tootja.

Seega on hinnasurve kõikjal tugev ja igal tootjal tuleb leida lihtsalt oma tee, kuidas sellises olukorras kasumlikult tegutseda.

Üks võimalusi on tööjõukulude (kõige kiiremini kasvav kululiik!) kärpimine tootmise pideva automatiseerimisega. Sakslased püüavad hakkama saada 10 korda väiksema töötajate arvuga kui Eesti tööstused - sest tööjõukuludega võrreldes on automaatika odav(am).

Baltimaade suurim eripära on selles, et kalli tooraine ja madala tootehinna juures on turul ikkagi palju kohalikke kaubamärke.

Väljaarenenud turgudel nagu Soome ja Rootsi ning suurtel turgudel nagu Poola on turg väheste, enamasti rahvusvaheliste hiigelkaubamärkide vahel ära jagatud. See aitab samuti (turundus)kulusid kokku hoida ja hinnasurvest hoolimata edukas olla.

Eesti tootmisettevõtetele on lähiaastate peaküsimus see, kuidas vähendada tootmiskulusid (sh sortimenti, mis on üks olulisi kuluallikaid) ning selles, kuidas leida mahtude suurendamiseks uut turgu. Piltlikult öeldes tuleb võtta oma lehm ja viia tema piim oma kalapaadiga Soome.

Hea, kui see lehm on sama tõugu kui Soome lehmad, siis on soodsa hinna korral müügiedu tagatud.

Autor: Teet Anier